Kollane kartuli-kiduuss

Kollane kartuli-kiduuss (Globodera rostochiensis) on ümarusside hõimkonda kuuluv taimeparasiit. Nad elavad maavitsaliste sugukonda kuuluvate taimede juurtel. Sellesse sugukonda kuuluvad taimed nagu kartul ja tomat. Kiduussid põhjustavad taimede kidurat kasvu ning kui nende populatsioonitihedusel lastakse suureks minna, siis põhjustavad nad ka taimede varast vananemist ning kahjustavad nende juuri. Suure populatsiooni korral on saagikadu lausa 30%–80%. See ümaruss pärineb Lõuna-Ameerikast, Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas on nad võõrliik. Selle kiduussi liigile on eripärane emaste nematoodide kollane värvus. Silmaga on eristatavad vaid juurtel  tekkivad tsüstid, väiksema populatsiooni puhul saab usside olemasolust teada ainult kartulitaime juurte mikroskoobi all uurimisel.[1]

Elutsükkel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kollase kartuli-kiduussi munad kooruvad tsüstidest tänu maavitsaliste perekonna taimede juurte poolt mulda eritatavale ainele nimega Solanoeclepine A. Munast kooruvad teise faasi noorloomad, kes pärast tsüstist koorumist liiguvad juurekoore alla, kus nad lähevad ühe raku sisse,  kuhu nad jäävad veel kaheks noorussi faasiks. Sseejärel saavad nad, kas isas- või emasussideks.

Kollase ja kahvatu kartuli-kiduussi (G. pallida) elutsükkel

Emasussid on keraja kujuga ning paisuvad läbi juurekoore. Isasussid on usjad ning palja silmaga nähtamatud, pärast lõppfaasi jõudmist liiguvad nad juurest välja ning paarituvad emastega, kes eritavad isaste ligitõmbamiseks feromoone. Mitmed isased paarituvad sama emasloomaga. Isased elavad ainult paar päeva. Emasloomad püsivad juurte sees, kus nad muutuvad helekollasest kuldseks ja nende kehas moodustub 200–500 muna.

See protsess kestab neli kuni kuus nädalat, mille järel sureb ka emasloom ning ta nahk muutub kõvaks ning pruunikaks, mis omakorda moodustab tsüsti. Selles elufaasis pudenevad tsüstid ka taime juurte küljest mulda. Kogu elutsükli jaoks kulub aega  40–60 päeva. Olenevalt paiga temperatuurist on nendel nematoodidel kas üks või kaks generatsiooni aastas. Soojema kliimaga paikades, nagu Keenia, on täheldatud kaht generatsiooni ja parasvöötmelises kliimas ühte põlvkonda.[1] Prognoositakse, et kliima soojenemise tõttu on sellel nematoodil lihtsam paljuneda ja nende arvukus kasvab ka parasvöötmelise kliimaga paikades.[2]

Tsüstid võivad puhkeseisundis püsida mullas 20 aastat või rohkem, kui puuduvad sobivad peremeestaimed. Seevastu teise faasi noorloomad suudavad ilma peremeestaimeta vastu pidada maksimaalselt paar nädalat.[3]  

Sümptomid taimedel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kartuli-kiduusside põhjustatud sümptomid on väga ebaspetsiifilised. Mitmed erinevad kahjurid ja viirused põhjustavad sarnaseid haigusmärke. Väikse populatsiooniga infestatsioon ei tekita märgatavaid maapealseid sümptomeid, selle põhjuseks on taime võime kasvatada endale juurde kõrvalisi juuri. Peamised sümptomid, mis võivad esineda kartuli-kiduusside tõttu, on: taime väike kasv; lehtede kolletumine; taimede surm, kuivamine ja varane vananemine, mis algab lehtede tippudest; kartulite väike suurus ja arv; juuresüsteem võib olla kidur ning ebanormaalselt laialiulatuv. Taimed, mis on suure kahjurite arvuga, toodavad väga vähe kartuleid või üldse mitte.[4]

Tomatitaimedel on kartulitaimedega sarnased sümptomid, kidur kasv, taimede enneaegne närbumine ja kolletuvad lehed.[5]

Kollane kartuli-kiduuss maailmas

[muuda | muuda lähteteksti]

Kollane kartuli kiduuss pärineb Andide mäestikust, kust see liik 19. sajandi keskel peamiselt kartulite impordiga Euroopasse jõudis. Seemnekartulite veoga levisid nad üle Euroopa, Aasia ning ka Aafrika ja Põhja-Ameerika. Nad on levinud paikades, kus saab kartuleid kasvatada. Kollase kartuli-kiduussi laia leviku ning pikaaegse kohalolu tõttu on aretatud välja mitmeid kartulisorte, mis on selle parasiidi suhtes parema vastupanuvõimega. Austraalias ning Põhja-Ameerikas leitakse seda võõrliiki harva, paljudes kohtades on ta täielikult hävitatud.[1] Ka Euroopas on tänu sellele nematoodile resistentsete kartulisortide kasutusele võtule, see liik suuremas jaos kontrolli all. Ida-Aafrikas on kollane kartuli-kiduuss aga saamas laialt levinud probleemiks[6] .

Kollane kartuli-kiduuss Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on kollast kartuli-kiduussi seirete käigus avastatud aastast 1971.[1] Aastal 2021 avastati kollane kartuli-kiduuss kahelt põllult. Euroopa taimekaitse organisatsiooni andmetel on kollane kartuli-kiduuss Eestis olemas, kuid kontrollitud. Euroopa Liit on selle liigi ning ka valkja kartuli-kiduussi kuulutanud karantiinseks võõrliigiks, mis tähendab, et liidu liikmesriigid on kohustatud läbi viima seiret ning tsüstide avastamisel kehtestatakse põldude valdajatele likvideerimisnõuded.[7]

Kahjurite kontroll

[muuda | muuda lähteteksti]

Kartuli-kiduusside traditsiooniliseks ohjes hoidmise meetmeks on liikide rotatsioon. Levinud soovitus on 6–7 aastat põllul mitte kartulit kasvatada. Selle ajavahemiku jooksul väheneb ussitsüstide arvukus alla avastamis- ning kahju tegemise parameetrite. Põldudel, kus on suuremad populatsioonid, kasutatakse ka nematitsiide, mis tulevikus oma mürgisuse tõttu ilmselt keelustatakse. Loodussõbralikumad meetmed on näiteks mulla biofumigatsioonitehnika (gaasitamine toimub, mitte pestitsiidide, vaid ristõieliste taimede (sinep, brokoli) maha matmise ning nende lagunemisel erituvate gaaside toimel. Samuti soovitatakse harrastada head põllumajandushügieeni, puhastada masinaid ning jalataldu.[1]

Viimasel kümnendil on töötatud välja palju resistentseid kartulisorte, resistentsust on omistatud mitmetele geenidele, mis annavad kas osalise (Gro1.2, Gro1.3, Gro1.4, Grp1) või peaaegu täieliku resistentsuse (H1, Gro1, GroVI).[8] H1 geen on introgeeritud paljudesse kaubanduslikult kasvatatavatesse kartulisortidesse.[9]

Tomatitaimedel elavate usside tõrjeks kasutatakse peamiselt mulla gaasitamist.[10]

Mõjud põllumajandusele

[muuda | muuda lähteteksti]

Kartul on maailma kõige enam kasvatatav köögivili. Kartuli-kiduussidest tulenevat finantskadu on raske mõõta. Kombineeritud kahju kollase kartuli-kiduussi ja valkja kartuli-kiduussi on Ühendkuningriigis hinnatud olema 50 miljonit naela.[11] Euroopas on hinnatud kartuli-kiduussidest põhjustatud iga-aastane saagikadu umbes 9%.[12]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Globodera rostochiensis (HETDRO)[Overview]| EPPO Global Database". gd.eppo.int. Vaadatud 11. novembril 2023.
  2. ↑ Mimee, Benjamin; Dauphinais, Nathalie; Bélair, Guy (detsember 2015). "Life Cycle of the Golden Cyst Nematode, Globodera rostochiensis, in Quebec, Canada". Journal of Nematology. 47 (4): 290–295. ISSN 0022-300X. PMC 4755702. PMID 26941456.
  3. ↑ "Potato Cyst Nematode". CropWatch (inglise). 17. september 2015. Vaadatud 11. novembril 2023.
  4. ↑ Department of Jobs, Precincts and Regions (17. aprill 2023). "Potato cyst nematode - Agriculture". Agriculture Victoria (Austraalia inglise). Vaadatud 11. novembril 2023.
  5. ↑ Bairwa, Aarti; Mhatre, Priyank Hanuman; Sharma, Sanjeev (2021). Microbial Biotechnology in Crop Protection.
  6. ↑ Mburu, Harrison; Cortada, Laura; Haukeland, Solveig; Ronno, Wilson; Nyongesa, Moses; Kinyua, Zachary; Bargul, Joel L.; Coyne, Danny (25. mai 2020). "Potato Cyst Nematodes: A New Threat to Potato Production in East Africa". Frontiers in Plant Science. 11. DOI:10.3389/fpls.2020.00670. ISSN 1664-462X. PMC 7261874. PMID 32523602.
  7. ↑ "2021. aasta seirete käigus avastati kartulikahjustajad ja tomativiirus | Põllumajandus- ja Toiduamet". pta.agri.ee. Vaadatud 11. novembril 2023.
  8. ↑ Finkers-Tomczak, Anna; Bakker, Erin; de Boer, Jan; van der Vossen, Edwin; Achenbach, Ute; Golas, Tomasz; Suryaningrat, Suwardi; Smant, Geert; Bakker, Jaap; Goverse, Aska (2011). "Comparative sequence analysis of the potato cyst nematode resistance locus H1 reveals a major lack of co-linearity between three haplotypes in potato (Solanum tuberosum ssp.)". TAG. Theoretical and Applied Genetics. Theoretische Und Angewandte Genetik. 122 (3): 595–608. DOI:10.1007/s00122-010-1472-9. ISSN 0040-5752. PMC 3026667. PMID 21049265.
  9. ↑ Galek, Renata; Rurek, Michał; De Jong, Walter S.; Pietkiewicz, Grzegorz; Augustyniak, Halina; Sawicka-Sienkiewicz, Ewa (november 2011). "Application of DNA markers linked to the potato H1 gene conferring resistance to pathotype Ro1 of Globodera rostochiensis". Journal of Applied Genetics (inglise). 52 (4): 407–411. DOI:10.1007/s13353-011-0056-y. ISSN 1234-1983. PMC 3189321. PMID 21559993.
  10. ↑ Aboul-Eid, H. Z.; Ghorab, A. I. (1. jaanuar 1982). "Influence of Globodera rostochiensis on tomato plants". Zentralblatt für Mikrobiologie. 137 (1): 46–50. DOI:10.1016/S0232-4393(82)80082-6. ISSN 0232-4393.
  11. ↑ Jones, Laura M.; Koehler, Ann‐Kristin; Trnka, Mirek; Balek, Jan; Challinor, Andrew J.; Atkinson, Howard J.; Urwin, Peter E. (november 2017). "Climate change is predicted to alter the current pest status of Globodera pallida and G. rostochiensis in the United Kingdom". Global Change Biology (inglise). 23 (11): 4497–4507. DOI:10.1111/gcb.13676. ISSN 1354-1013. PMC 5655772. PMID 28261933.
  12. ↑ Turner SJ & Subbotin SA (2013) Cyst nematodes, pp 109-143. In: Plant Nematology, 2nd edn. (Editors Perry RN, Moens M), CAB International, Wallingford, UK.