Konik on Poolast pärit väike vastupidav poolmetsik hobune, kes on välja arenenud metshobusest nimetusega tarpan (Equus ferus).
Konikud on vastupidavad ja pika elueaga: keskmiselt elavad nad 25–30 aastaseks.[1]
Konikud pärinevad kunagi Ida-Euroopa steppides ja metsades elanud metshobusest tarpanist. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses kodustati väike osa tarpaneid, et peaaegu välja surnud tõugu säilitada. Säilitusprogramm ei osutunud edukaks. 20. sajandi alguseks oli tarpanitest pärinevaid loomi ristatud erinevate veo- ja ratsahobustega. Selle tulemusena tekkis eraldi tõug, mida tuntakse tänapäeval konikuna.[2]
Esimeses maailmasõjas kasutati ristamise teel saadud hobuseid ratsaväes sõjaratsudena.[2] 1930. aastatest alates tehti katseid väljasurnud tarpani tõugu taastada, ristates konikuid teiste tõugudega. Tarpani taastamine ei olnud edukas.[3]
1955. aastal loodi Poolas konikute tõuraamat.
1999. aastal kehtestati rangem tõustandard, mille kohaselt saavad peatõuraamatusse kuuluda ainult need hobused, kelle vanemad on tõuraamatusse kantud ja kellel esineb hiirjas värvus koos dorsaalse tumeda triibuga.[2]
Konikute kehavärvus on hiirekarva ning lakk ja saba tumedamad.[4] Tõule on iseloomulik dorsaalne tume triip ja jalgadel esinevad sebroidsed tumedad märgised.[5] Hobuse turjakõrgus jääb 130–140 cm vahele ja kaal on ligikaudu 350–400 kg.[1]
Konikuid kasutatakse peamiselt veoloomana, sest neil on tugev luustik ja leplik loomus. Väiksematele lastele on konik sobiv ratsahobune.[1] Poolmetsikuid konikute karju kasutatakse Poolas ka pärandkoosluste (niidud, puis- ja rannaniidud) säilitamiseks ning metsade ja liigniiskete alade hooldamiseks.[6]
Konikud on iseloomult rahulikud, vaiksed, intelligentsed, lojaalsed ja sõnakuulelikud.[1]
Nende kabjad on tugevad ja aeglase kasvuga. Toiduga on loomad vähenõudlikud.[4]
Kõige levinumad haigused, mida konikud põdeda võivad, on heinaallergia ja kabjahaigused.[1]
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)