Kontekstualism on filosoofiliste vaadete kogum, mis rõhutab teo või väljenduse konteksti. Kontekstualistide väitel saab tegu ja väljendust mõista vaid selle kontekstiga suhestatult. Kontekstualistid usuvad, et "X-i teadmine", "Y jaoks põhjuse omamine" ning isegi "õige olemine" ja "tõsi olema" omavad tähendust vaid täpsustatud konteksti suhestatuna.[1] Kontekstualism vaatleb poliitikat seotuna selle keskkonnaga. Sotsiaalne klass, geograafia, kliima, rahvus, keel, kultuur, majandus, demograafia, tehnoloogia, ideoloogia, religioon ja institutsioonid mõjutavad poliitikat, aga poliitika ei mõjuta neid. Tulemusena on institutsioonid iseseisvad faktorid.
Eetikas seostatakse kontekstuaalseid vaateid moraalse relativismiga.[2]
Arhitektuuris on kontekstualism disainiteooria, kus modernsed hooned ühtlustatakse traditsionaalse linna vormidega.[3]
Epistemoloogias on kontekstualism sõna "teab" käsitlemine kui kontekstist olenevat. Kontekstist olenevad väljendid "kirjeldavad erinevaid väited, mis on suhtelised erinevate konteksti kasutamistega".[4] Näiteks "mina", "siin" ja "nüüd". Kes on "mina" oleneb väite esitajast. Kontekstualism üritab leida vastust skeptilisuse probleemile. Kontekstuaalse epistemoloogia peamine uskumus on see, et teadmise omistused on konteksti-tundlikud. Kontekstis, kus tõe nõudmise standardid on kõrged - skeptilises kontekstis - kui öelda "mul on käed", oleks väide väär. Kui väita sama tavalisemas igapäevases kontekstis, kus standardid on madalamad, oleks väide tõsi.
On väidetud, et neurofilosoofial on kontekstualiseerimise eesmärk. "Me peame kontekstualiseerima küsimused, millega tavaliselt tegeletakse füüsilistes ja epistemoloogilistes valdkondades, empiirilise valdkonna konteksti, vaatluse valdkonda ja kolmanda isiku vaatenurka."[5]
Mitmed filosoofid on kontekstualistlikku epistemoloogiat kritiseerinud. Kontekstualism vastandub invariantismile, mis väidab, et teadmine ei ole kontekstist sõltuv. Invariantistid on näiteks Jason Stanley ja John Hawthorne. Jonathan Schaffer tegi ettepaneku kontekstualismi alternatiivile, kontrastivismile.
Läbi viidud uuringutes pole toetust kontekstualismile leitud.[6]