Korrektuur

Eduard Vilde korrektuuripoogen "Rõugearmid"

Korrektuur on avaldada kavatsetava teksti trükieelse paber- või elektroonilise eksemplari lugemine selleks, et avastada ja parandada teksti või kunsti loomisel tehtud vigu.^[1]

Professionaalne korrektuur

Traditsiooniline meetod

Korrektuur on trükivalmis versioon koopiast või käsikirja lehest.^[küsitav] Nendes on tihti inimeste tehtud kirjavigu. Tavaliselt vaatab korrektor üle korrektuurieksemplaris teksti osa ja seejärel võrdleb seda vastava trükivalmis versiooniga ning märgib seejärel vead (mõnikord kutsutakse seda ka ridade parandamiseks), kasutades standardseid korrektuurimärke.^[2] Erinevalt keelelisest toimetamisest on korrektori kindlaksmääratud ülesanne töötada vahetult samal ajal kahe teabeühikuga. Korrektuur antakse seejärel trükiladujale või graafikadisainerile korrigeerimiseks tagasi. Parandustsükli korrektuuride kohta kasutatakse osakonnas või organisatsioonis levinud terminit nagu põrgatamine, müksamine või ülevaatamine, et selguse säilitamiseks kõik muud kõrvale jätta. On tavaline, et kõik sellised parandused, ükskõik kui väikesed, saadetakse korrektorile kontrollimiseks ja initsiaalidega tähistamiseks tagasi, millega kehtestatakse korrektoritele kõrgem vastutus võrreldes nende trükiladujate või kunstnikega.

Alternatiivsed meetodid

Ühe käsikirja korrektuuri paralleellugemist teevad kaks lugejat. Esimene loeb teksti ette tavaliselt suhteliselt kiire, kuid ühtlase tempoga nii, nagu see kirjas on. Teine lugeja järgib loetavat teksti ja märgib mis tahes asjakohased erinevused loetu ja kirjas oleva vahel. Meetod sobib paljude suuremahuliste standardtekstide jaoks, kus eeldatakse, et vigade arv on suhteliselt väike.

Kogenud paralleellugejad kasutavad lugemisel erinevaid koode ja verbaalseid otseteid. Näiteks kui öeldakse välja sõna "numbrid", tähendab see, et loetavad numbrid ei ole sõnadena kirjutatud, ja auk võib tähendada, et järgnev tekstiosa on sulgudes. Põmm tähendab hüüumärki. Sõrmega lauale tehtav põnts või heli näitab esisuurtähte, koma, punkti või sarnast ilmset atribuuti, mida loetakse samaaegselt. Seega tekstirida: (Ta ütles, et aadress oli 1234 Keskväljak, ja et tuleb kiirustada!) loetakse välja järgmiselt: "augus [põnts] ütles ta, et aadress oli numbritega 1 2 3 4 [põnts] keskväljak [põnts] koma ja et tuleb kiirustada põmm". Vastastikune mõistmine on ainus juhtpõhimõte, seega arenevad koodid vastavalt võimalustele. Kaks järjestikust põntsu kõrvuti asetsevate punkti ja koma puhul võivad korrektoritele vastuvõetavad olla, kui nad on tekstiga tuttavad.

Kahekordne lugemine. Esimene korrektor kontrollib korrektuuri tavalisel viisil, seejärel saadab selle teisele lugejale, kes kordab protsessi. Mõlemad lisavad korrektuurile oma initsiaalid. Nii käsikirja paralleellugemisel kui ka kahekordsel lugemisel jagatakse vastutust konkreetse korrektuuri eest tingimata kahasse.

Skaneerimine, mil korrektuuri kontrollitakse seda sõna-sõnalt lugemata, on levinud seoses tekstitöötluse populariseerimise ja trükiladumise muutumisega arvutipõhiseks. Paljudel kirjastajatel on ettevõttesiseselt kasutatavad trükilaosüsteemid^[3], ent nende kliendid kasutavad kaubanduslikult saadavaid programme, näiteks Wordi. Et Wordi faili vormingus olevaid andmeid saaks kirjastada, peab need teisendama vormingusse, mida kasutab kirjastaja. Selle toimingu tulemust nimetatakse tavaliselt konversiooniks. Kui klient on enne kirjastajale faili sisu esitamist teinud korrektuuri, siis ei ole vaja, et teine korrektor loeks käsikirja uuesti läbi (ehkki sellise lisateenuse võib tellida ja selle eest maksta). Sel juhul vastutab kirjastaja ainult vormindusvigade, näiteks kirjatüübi, lehekülje laiuse ja tabelites veergude joonduse ning tootmisvigade, näiteks teksti tahtmatu kustutamise eest. Töö edasiseks lihtsustamiseks määratakse konversioonile tavaliselt ka konkreetne mall. Arvestades trükiladujate piisavate oskustega, suudavad kogenud korrektorid, kes tunnevad trükiladujate tööd, täpselt skaneerida lehekülgi ilma teksti lugemata, leidmaks vigu, mille eest nad ise ega trükiladujad vastutavad pole.

Stiilijuhendid ja kontrollnimekirjad

Eeldatakse, et korrektorid on juba olemuselt alati hästi täpsed, kuna nad töötavad enne avaldamist tüpograafilise tootmise viimases etapis.

Enne käsikirja trükivalmiks saamist teevad sellele tihti omakorda veel märkusi ka toimetaja või klient, andes erinevaid juhiseid seoses kirjatüüpide, kujunduse ja paigutusega. Nad toetuvad tihti erineva komplekssuse ja terviklikkusega stiilijuhenditele. Selliseid stiilijuhendeid teevad tavaliselt kirjastuse töötajad või esitavad kliendid ning neid tuleks eristada erialastest väljaannetest nagu "The Chicago Manual of Style", "AP Stylebook", "The Elements of Style" või "Gregg Reference Manual". Kui kirjastusesisene stiilijuhend ja käsikiri ei ühildu, siis teevad korrektorid vajadusel märkeid vastavalt kirjastusesisesele stiilijuhendile. Sellisel juhul võib korrektorit õigustatult pidada keeletoimetajaks.

Kontrollnimekirju kasutatakse tavaliselt korrektuuri tegemisel olukordades, mil käsikiri on piisavalt ühtne, et allutada selle mõnd või kõiki osiseid nimekirjapõhisele korrektuuri tegemisele. Need võivad toimida ka uute korrektorite õppevahendina. Kontrollnimekirjad ei ole kunagi kõikehõlmavad, ent sellest hoolimata peavad korrektorid leidma kõik vead, ka need, mida ei ole nimekirjas mainitud või kirjeldatud. Seetõttu on nende kasulikkus piiratud.

Kvalifikatsioonid

Korrektorite haridustase on tavaliselt võrdväärne nende kolleegide omaga. Trükiladujate, graafiliste disainerite ja tekstitöötlejate puhul ei ole akadeemiline kraad tavaliselt kohustuslik ja korrektorite töökuulutuste uurimisel ilmneb, et kuigi osa kuulutusi eeldavad kandidaadilt kraadi olemasolu, siis enamikul juhtudest seda ei mainita. Samade kuulutuste puhul ilmneb tihti, et akadeemilist kraadi eeldavad ametikohad on firmades, mis tegutsevad müügi, meditsiini, kindlustuse või muudes ärivaldkondades, kus korrektuuri vajavad andmed ei pruugi olla mõeldud avalikuks kasutuseks. Sellised töökuulutused, mis tavaliselt otsivad ühte korrektorit ühele kohale, nõuavad suure tõenäosusega akadeemilist kraadi kandidaatide arvu vähendamiseks, kuid samuti põhjusel, et akadeemilise kraadi olemasolu peetakse tihti edutamiseeldusega valgekrae juures hädavajalikuks. Kogemust peetakse algul väheoluliseks, mis viitab ka noorematele kandidaatidele kohasele madalamale töötasule. Säärastes kattuvate tööülesannetega kompaktkirjastamise tingimustes võivad inimressursiosakonnad liigitada korrektuurivõimet harilikuks kirjaoskusega kaasas käivaks oskuseks. Kohtades, kus nii toimitakse, ei ole ebatavaline, et korrektorid tegelevad enamasti oma kõrgemapalgaliste kolleegide täpsuse kontrollimisega.

Seevastu ei nõua trükikojad, kirjastused, reklaamiagentuurid ja advokaadibürood tihti kraadi olemasolu. Sellistes erialaselt nõudlikes vähekattuvate ülesannetega keskkondades eksisteerivad haridustaseme erinevused pigem osakondade kui kogu firma tasemel. Selliste korrektorite seas on edutamine haruldane, sest enamasti hinnatakse neid rohkem olemasolevate oskuste kui juhtimisvõimete põhjal. Tavaliselt töötavad nad ilma kraadita trükiladuja või vähese tootmiskogemusega administratiivjuhi alluvuses, kes trükiladujatele igapäevaseid vastutusi delegeerib. Selliste ametikohtade töökuulutustes rõhutatakse tavaliselt eelneva kogemuse vajalikkust, pakutakse kõrgemat töötasu ning tihti eeldatakse ka korrektoritesti läbimist.

Korrektori testimine

Kandidaadid. Kuigi internetis pakutakse nii ärilisi kui ka akadeemilisi korrektuurikursuseid, on korrektorite praktiline töökoolitus paratamatult koos korrektori ameti staatusega alla käinud. Algtasemel korrektoritöö kohta on kirjutatud ka raamatuid. Sellised iseõppimisvahendid on tänapäeval enamasti asendanud tööalase väljaõppe.

Korrektoriks kandideerijaid testitakse põhiliselt õigekirja, kiiruse ja näidistekstist vigade tuvastamise oskuse põhjal. Selleks võidakse neile anda nimekiri kümnest kuni kahekümnest raskest sõnast ja korrektuuritest, mis tuleb täita range ajapiirangu sees. Korrektuuritest sisaldab tavaliselt maksimaalset vigade arvu mingi tekstikoguse kohta ja minimaalset aega nende leidmiseks. Sellise lähenemise eesmärgiks on selgelt välja selgitada parimate oskustega kandidaadid.

Alternatiivse lähenemisviisina võib kõrge oskustaseme asemel kindlaks teha ja tunnustada järjekindlust. Testi õigekirja osa puhul saab seda rakendada sõnaraamatute kasutamise lubamise, sõnade nimekirja pikendamise ja ajapiirangute eemaldamisega. Korrektuuri osa puhul võib kandidaatidele võimaldada sobiva erialajuhendi (nt "The Chicago Manual of Style") kasutamist. (Seda enam, et selliste erialajuhendite efektiivse kasutamise oskus on juba iseenesest testis tähenduslik.) ASAP-tähtajale omase surve eemaldamine aitab kindlaks määrata neid kandidaate, kellel on marginaalselt kõrgemad järjekindluse, vastupidavuse ja pühendumise võimed. Samas võib raskete sõnade ja enim levinud grammatikavigade mittekontrollimine jätta kandidaatidele mulje, et nende edu põhineb vaid oskustel, mis on vähemalt teoreetiliselt kõigil inimestel ka ilma ettevalmistuseta alati olemas.

Formaalset töötajate testimist plaanitakse tavaliselt pikalt ette ja seda võidakse seostada ka spetsiaalse pealkirjaga, näiteks taseme testimine või oskuste hindamine. Sellist testimist kasutatakse korporatsioonides või valitsusasutustes, kus on piisavalt personalitöötajaid, et teste ette valmistada ja läbi viia.

Mitteformaalne töötajate testimine leiab aset siis, kui juht peab vajalikuks korrektori tööd valitud lehtede kahekordse lugemise meetodil kontrollida. Tavaliselt tehakse seda ilma ette hoiatamata ja vahel ka salaja. Lähenemine võib olla väga tõhus, ja teatud aegadel on selline ülelugemine täiesti õigustatud, kuid seda tuleks teha vastutustundlikult.

On olemas kaks põhilist strateegiat. Esiteks: korrektuur uuesti osakonnasiseselt ja tähtaja piires üle lugeda. Sel juhul loeb juht sama eksemplari, mis esimene lugeja, ning on teadlik töökoormusest ja ajasurvest, mis seda lugejat piirasid. Samuti võimaldab see juhil lugeja tööd reaalajas jälgida. Seda strateegiat võib rakendada ka rutiini korras. Eesmärgiks ei ole sellisel juhul mitte kinnitada kahtlust, et konkreetne lugeja teeb halba tööd, vaid pigem kinnitada üldist eeldust, et korrektoreid on vaja pidevalt jälgida.

Teiseks strateegiaks on oodata mõni päev või nädal ja seejärel juhuslikult valitud korrektuurid väljaspool osakonda üle lugeda. Need korrektuurid võivad, kuid ei pruugi, olla koos eksemplaridega, mida korrektor nägi. Sellisel juhul kontrollib ülelugeja korrektuuri ainult tüpograafia ja vormistuse korrektsuse seisukohast, ignoreerides seda, kui palju teisi lehti oli esimene lugeja sel päeval lugenud ja kui palju oli vaja veel lugeda, ning kui palju lehti oli edukalt loetud ja kui palju tähtaegu oli selle päeva konkreetsetes tingimustes täidetud.

Majanduslik pool

Korrektuur ei saa olla täielikult kuluefektiivne, kui korrektor ei saa suure töömahu või mitteennustatava töövoo tõttu oma aega ise planeerida. Sellise olukorra näideteks on ajalehetoimetused, kaubanduslik visiitkaartide termotrükk ning võrgu jaotusplatvormid. Neis töökeskkondades on probleem selles, et töid ei saa käest ära panna, et need hiljem vajaduse korral uuesti üle lugeda. Kui kahel esimesel juhul dikteerivad töömahud ja tähtajad selle, et kõik tööd tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, siis kolmandal juhul on hetkel saidi jaotusplatvormil üleval olevate töödega igal juhul kiire, olenemata nende ametlikust tähtajast, et olla valmis võimalikeks tulevasteks töödeks, mis võivad tulla ootamatult. Kui korrektuuri saab programmeeritult[tarvis täpsustada] lugeda vaid korra, langeb kvaliteet pisteliselt, kuid järjekindlalt ootustest allapoole. Isegi kõige parem ja kogenum lugeja ei suuda olla püsivalt piisavalt täpne, et õigustada korrektuuri lisatasu.

Samuti võib korrektuuri eest lisatasu maksmise vajaduse kahtluse alla seada tootmistehnoloogia. Visiitkaartide termotrüki puhul läheb isegi siis, kui lisatrükki ei ole, iga värvilahutusega tiraaži ettevalmistamisel märkimisväärne kogus paberit ja tinti raisku. Kui trükiplaadil jääb osa ruumi kasutamata (nagu sageli juhtub), siis lisatrüki korral, mil see ruum ära kasutatakse, tootmiskulu ei suurene. Kulud suurenevad vaid siis, kui lisatrükke on nii palju, et töötajad on nende pärast sunnitud tegema olulisel määral ületunnitööd. Olulisel määral ületunnitööd tehakse aga tavaliselt seepärast, et uute tellimuste suur maht võtab kogu kaheksatunnise tööpäeva aja ära. Sellises tegevusvaldkonnas peab korrektuur andma – ja võib anda – vaid väikese erinevuse, et olla kuluefektiivne. Mis puutub klientidesse, siis paljud ei pöördu iialgi tagasi, isegi kui nende töö oli suurepärane, ja paljude jaoks, kellel on vaja lisatrükki, on jaemüüja kulusäästlik hind piisavalt vastuvõetav selleks, et leppida töö hilisema kättesaamisega.

Üksnes siis, kui töökoormus ei sunni pressima kõiki tähtaegu kokku nii-ruttu-kui-võimalikuks ja töövoog on mõistlikult prognoositav, võib korrektuur olla väärt täiendavat töötasu. Paindumatu tähtaeg määrab kindlaks hiliseima aja, millal töö tuleb väljastada, kuid teisest küljest ei sea see nõuet, et töö tuleks tingimata väljastada enne seda tähtaega. Kui tähtaegadest peetakse järjekindlalt kinni − selle asemel et neid suvaliselt ettepoole tuua −, saab korrektor oma aega ise korraldada, pannes töö omal valikul vahepeal kõrvale, et see hiljem uuesti üle lugeda. Olgu vahepealne aeg vaid mõni sekund või terve öö, võimaldab see näha korrigeeritavat teksti korraga nii tuttava kui uuena. Kui järgida sellist töökorraldust, võivad juhid oodata püsivalt väga head tööd. Ülelugemisel aga vastutus koondub, ja mitte ei jagune (nagu juhtub eespool kirjeldatud kahekordse lugemise või paralleellugemise korral), ning mõistagi nõuab see korrektorilt lisajõupingutust ja teatud määral sõltumatust juhtidest. Selle asemel et juhid kontrolliksid tähtaegu, kontrollivad tähtajad juhte ning korrektorid saavad nii tegevusvabaduse kui õiglase tasu.

Võrdlus keeletoimetamisega

Terminit "korrektuur" kasutatakse mõnikord ka siis, kui räägitakse keeletoimetamisest ja vastupidi. Kuigi kindlasti on olemas teatav ühisosa, siis enamasti puuduvad korrektoritel tõelised toimetuslikud ja juhtimisalased õigused. Mida nad võivad teha, on lisada mõningaid märgistatud küsimusi trükiladujatele, toimetajatele või autoritele. Selguse mõttes on osadele tööpakkumistele kohe lisatud märge, et pakutav töö ei ole kirjutaja ega toimetaja ametikoht ja ka ei saa selleks. Loomingulisus ja kriitiline mõtlemine vastanduvad oma olemuselt rangele materjali järgivale põhimõttele, mida nõuavad äriline ja riiklik korrektuur. Seega on korrektuur ja toimetamine põhimõtteliselt erinevad ülesanded. Seevastu keeletoimetajad keskenduvad lause haaval tehtavale teksti analüüsile, eesmärgiga teksti korrastada ja ühtlustada. Keeletoimetaja on tavaliselt viimane toimetaja, kellega autor koos töötab. Keeletoimetamine keskendub tugevalt stiilile, sisule, kirjavahemärkidele, grammatikale ja kasutuse järjepidevusele.^[4]

Enda teksti korrektuur

Peamisteks näideteks on tööotsijate elulookirjeldused ja üliõpilaste lõputööd. Seda tüüpi tekstide korrektuur pakub erilist väljakutset, esiteks, kuna korrektor või toimetaja on enamasti ka autor; teiseks, sellised autorid ei ole enamasti teadlikud vigade paratamatusest ning nende leidmiseks kuluvast pingutusest; ja kolmandaks, kuna lõplike vigade leidmine satub enamasti ajale, kui stressitase on kõrgeim ning aega kõige vähem, tõrgub lugeja mõistus neid vigadeks pidamast. Sellistes tingimustes kalduvad korrektorid nägema vaid seda, mida nad tahavad näha.

Digitaalne korrektuur

Digitaalset korrektuuri on viimastel aastatel esinenud mitmel kujul, näiteks abistavad programmid ja õigekirja kontrolli töövahendid, mis on muutnud vigade leidmise ja parandamise kõikide kirjutajate jaoks väga mugavaks. Samuti on uued pilvandmetöötluse edasiarengud, nagu Google´i dokumenditöötluse teenused, lubanud reaalajas toimetamist ja korrektuuri, mida on võimalik pakkuda klientidele samaaegselt protsessi jälgimisega, parandades nende kirjutamisoskust.

Korrektuuriteema ilukirjanduses

Korrektuuriteemade näideteks ilukirjanduses on Nobeli laureaadi Jose Saramago 1989. aasta romaan "The History of the Siege of Lisbon" ("Historia do Cerco de Lisboa"), George Steineri novell "Proofs" 1992. aasta teosest "Proofs and Three Parables" ja Julian Barnesi novell "Evermore" 1996. aasta teosest "Cross Channel", milles peategelane preili Moss on sõnaraamatu korrektor. James Joyce'i romaanis "Ulysses" peatükis "Ortograafiline" tunneb Leopold Bloom "trükipalavikku", vaadates trükiladuja-meister härra Nannettit trükimaterjali üle lugemas.^[5]

Viited

1. Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Proof-Reading". Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.
2. "Proofreaders' Marks," Merriam Webster
3. Company timeline, vt 1983
4. ProofreadingCamp.com. "Copy That: The Categories and Classes of Editing". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.08.2014. Vaadatud 25.08.2014.
5. Ulysses - James Joyce - Google Books. Books.google.com. Vaadatud 15.11.2012.^{[alaline kõdulink]}