Korvpalliklubi Kalev

Korvpalliklubi Kalev (hiljem Tallinna Kalev) oli 1920. aastate algul Tallinnas Eesti Spordiseltsis Kalev asutatud korvpalliklubi.

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskond loodi 1923. aastal, Eesti meistrivõistlustel osaleti 1925. aastal. Naiskond osales meistrivõistlustel alates 1927. aastast ja tuli esimest korda Eesti meistriks 1930. aastal.[1]

1932. aastal tegi meeskond kuuajalise turnee nelja Euroopa riiki.[2] Mitme klubiga peeti kokku 14 korvpallimatši (üldtulemus 9:5) ja ka 5 võrkpallimängu.

1937. aastal tehti kuuajaline võistlusreis Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Poolas mängis ka naiskond, kes pärast kaotusi asus tagasiteele. Meeskond mängis veel Itaalias, Bulgaarias ja Rumeenias, mängude üldseis jäi 7 võitu ja 3 kaotust. 1938. aastal saatis majanduslikult heal järjel olev Spordiselts Kalev oma korvpallimeeskonna mängudele Leedusse, Saksamaale, Itaaliasse ja Rootsi, kus saadi 10 võitu, 1 viik ja 4 kaotust.

1939. aastal alustas noormängijate baasil moodustatud Tartu Kalev oma korvpallialast tegevust. Nõukogude okupatsioonivõimud sulgesid 1940. aastal mitmeid "kodanlikke" spordiorganisatsioone, sealhulgas ka Eesti Spordiseltsi Kalev. Lõppes ka Kalevi korvpalliklubi tegevus. Kalevi mängijad jätkasid korvpalli mängimist uute võimude sunnil moodustatud klubides nagu Tallinna Töölisspordi Ühingu meeskond, Dünamo ja Lokomotiiv.[1]

Kalevi nimi anti taas korvpallimeeskonnale, mis moodustati Teise maailmasõja ajal 1944. aasta algul Leningradis Jaroslav Dudkini initsiatiivil Nõukogude Liidu tagalas olnud mängijatest. Meeskond võitis samas peetud turniiri Moskva ja Leningradi võistkondade vastu. Eesti NSV meistrivõistlustel osales Tallinna Kalevi meeskond 1944. aasta detsembris Tallinnas, kus võideti esikoht.

Pärast sõda jätkasid Eesti meistrivõistlustel osalemist nii Tallinna Kalev kui Tartu Kalev. Edukam oli Tallinna Kalev, Tartu parimad mängijad koondusid 1953. aastast Tartu Riikliku Ülikooli võistkonna alla. Hiljem Tartu meeskond enam Kalevi nime all meistrivõistlustel ei olegi osalenud.

NSV Liidu meeste meistrivõistlustel esindasid Eesti NSV-d sõjajärgsetel aastatel kas Tallinna Kalev või Tartu Kalev. 1963. aastal otsustati jõud ühendada esindusvõistkonnaks (sisuliselt Eesti koondiseks) nimega Tartu Kalev, mis osales neil võistlustel 1976. aastani. Seejärel sai ka väljaspool Eestit mängiva esindusvõistkonna nimeks Tallinna Kalev kuni 1991. aastani.[1]

1991. aastal tuli Kalev Nõukogude Liidu meistriks Jaak Salumetsa (peatreener 1986–1991) juhtimisel, abitreener oli Pranas Mickevičius, mänedžeriks oli Riho Soonik. Võistkonnas mängisid Tiit Sokk, Rauno Pehka, Aivar Toomiste, Margus Metstak, Aivar Kuusmaa, Andrus Nagel, Sergei Babenko, George Jackson, Aleksandr Karavajev, Gert Kullamäe, Marek Noormets, Ivo Saksakulm. Nende aastate Kuldne Kalev oli sisuliselt Eesti koondis, kes 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel saavutas 6. koha.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on Tallinna Kalevi korvpallimeeskond mänginud Korvpalli Meistriliigas ka liitnimede all, kui on ühinetud mõne teise klubiga.

Tulemused Eesti meistrivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]

1925.–1940. aasta

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Eesti meistrivõistlused meeste korvpallis toimusid 1925. aastal, seal tuli võistkond teisele kohale Tallinna Spordi järel.

Tallinna Kalev tuli esimest korda Eesti meistriks 1927. aastal. Meeskonna koosseisus olid Arnold Eisenschmidt, Arnold Matiisen, Gunnar Mikk, Heino Uuli, August Veinmann, Erich Altosaar, Helmuth Räästas, Aleksander Aljas; treener oli Theodor Mast. Neist A. Matiisen, G Mikk, H. Uuli ja A. Veinmann kuulusid Eesti koondisse.

Enne Teist maailmasõda tuli meeskond meistriks ka 1930. ja 1931. aastal. 1931. aasta meeskonnas mängisid Erich Altosaar, Leo Johanson, Artur Kiisel, Edgar Tamm, Voldemar Umverk, Arnold Viiding, Aleksander Margevitš, Evald Künnapuu, Gunnar Mikk, Egon Parbo, Heinrich Simtmann; treener oli Erich Altosaar. E. Parbo, A. Kiisel, E. Altosaar, H. Simtmann mängisid ka Eesti koondises.

Kalevi korvpallinaiskond tuli Eesti meistriks aastatel 1930.–1933., 1935., 1937.–1940. Meistriteks tulid 1940. aastal Veera Haavakivi, Olinde Rohtmaa, Helga Preismann, Hilda Toren, Elisabeth Mägi, Eliise Rubanovitš, Laine Vitsur, Hilja Merivee, Silvi Lepikson.[1]

1941.–1991. aasta

[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnenud okupatsiooniaastatel tuli Tallinna Kalevi meeskond meistriks 1944.–1947. aastal ja 1953.–1955. aastal. 1947. aasta koosseisus tulid meistriteks Joann Lõssov, Heino Kruus, Uno Kiivet, Olaf Õun, Eugen Tilling, Hillar Sild, Heino Siimpoeg, Valentin Steinberg, Reedik Riismann, Märt Sepik; treener Joann Lõssov. 1955. aasta võitjameeskonnas mängisid Joann Lõssov, Heino Kruus, Heino Krevald, Arno Tamm, Teofil-Peep Teder, August Sokk, Rasmus Kesker, Reedik Riismann, Kaljo Einard, Mati Idlane; treener oli Heino Kruus.

Aastatel 1944–1947 tuli ka Tallinna Kalevi naiskond Eesti meistriks. 1947. aasta naiskonnas mängisid Selma Multer, Ellen Aström, Leida Puusepp, Helvi Pahla, Vally Mõistlik, Linda Kristjansen, Ellen Alaküla, Ingrid Mardi. Treeneriks oli Joann Lõssov. Tallinna Kalevi korvpallinaiskond võistles Eesti meistrivõistlustel seejärel 1974. aastani ning võideti veel üks hõbemedal ja kolm pronksmedalit. Sõjajärgsetel aastatel osales ka Tartu Kalevi naiskond, kes tuli mitmel korral medalile.

Tallinna Kalevi meeskond tuli Eesti meistriks veel 1967., 1968. ja 1971. aastal. 1971. aasta meistervõistkonna koosseisus mängisid Jaak Lipso, Rein Järva, Pearn Pressraud, Rein Kaljula, Märt Kermon, Heino Lill, Enn Rae, Peep Päro, Lembit Peterson, Jaak Salumets, Vjatšeslav Filatov, Peeter Metsar, Tõnno Lepmets, Valdu Suurkask, Rein Grünberg; treener oli Ernst Ehaveer.

Perioodil 1925.–1991. tuli Tallinna Kalevi korvpallimeeskond Eesti meistriks 13 korral, lisaks võideti 10 korral hõbe- ja 3 korral pronksmedal.[1]

1992.–.....

[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastal tuli taasiseseisvunud Eesti meistriks BC Kalev (Tiit Sokk, Rauno Pehka, Aivar Kuusmaa, Andrus Nagel, Sergei Babenko, Aleksandr Karavajev, Gert Kullamäe, Ivo Saksakulm, Heino Enden, Indrek Rumma; treener Jaanus Levkoi). Seejärel hakkas 1991. aastal NSV Liidu meistriks tulnud Kalevi meeskond lagunema, kuna mitmed paremad mängijad siirdusid välismaale.[3]

Kalevi meeskond võitis hiljem Eesti meistrivõistlused järgmiste võistkonnanimede all:

  • 1992 – BC Kalev,
  • 1993 – BC Rafter/Kalev,
  • 1995 – BC Kalev/Auma (tuumikuks olid Pehka, Kullamäe, Rumma, Nagel, Marek Noormets, Andre Pärn, Michael Richmond),
  • 1996 – BC Kalev,
  • 1998 – BC Kalev,
  • 2002 – Tallinna Kalev (meeskonnas olid Pehka, Rumma, Valmo Kriisa, Kristjan Kangur, Kristjan Makke, Alar Varrak, Priit Ilver, Dan Shanks jt),
  • 2003 – Tallinna Kalev.

Pärast seda on mängitud ka selliste nimede all nagu TTÜ/Kalev, TLÜ/Kalev, Tallinna Kalev/TLÜ, Tallinna Kalev/Audentes ning võidetud üks hõbemedal ja kaks pronksmedalit.[3]

Osalemine NSV Liidu meistrivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]

1944.–1960. aasta

[muuda | muuda lähteteksti]

Okupeeriva riigi (NSV Liidu) naiste meistrivõistlustel esindas Eesti NSV-d algul Tartu Ülikooli Spordiklubi. Seejärel mängis aastatel 1955–1958 neil võistlustel Tartu Kalev, kes tuli 1957. ja 1958. aastal hõbemedalile (Moskva Dünamo järel). Naiskonnas mängisid Selma Multer, Maaja Kuusmaa, Eha Sügis, Ly Saarsoo-Saks, Valentina Kullam, Mai-Maret Otsa-Višnjova, Aino Värk-Hein, Aime Kraus-Tobi, Valve Lüütsepp-Kaasik, Tiio Ronk-Kukk, Evi Tamberg, Ene-Lille Kitsing-Jaanson. Treener oli Edgar Naarits. 1959. aasta NSV Liidu rahvaste spartakiaadil võideti Eesti esindusena samuti hõbemedal Moskva järel, tulemus läks ka meistrivõistluste arvesse. Hiljem mängis Eesti esindusnaiskond meistrivõistlustel TRÜ nime all ning parimaks tulemuseks oli 1960. aasta teine koht.

NSV Liidu meistrivõistlustel meestele esindas Eesti NSV-d Tallinna Kalev 1944.–1947. aastal ja 1953.–1954. aastal. Parimaks kohaks oli kolmas 1945. aastal (mängisid Joann Lõssov, Ilmar Kullam, Oskar Erikson, Eugen Tilling, Heino Kruus, Eedi Juurup, Eduard Raamat, Edgar Naarits, Viktor Laats, Uno Kiivet; treeneriks oli Jaroslav Dudkin). Vahepealsetel aastatel (1949–1952) mängis okupeeriva riigi meistrivõistlustel peamiselt tartlastest koosnev võistkond nime all Tartu Ülikooli Spordiklubi, kes võitis 1949. aastal ka kuldmedali. Võistkonda kuulusid Joann Lõssov, Ilmar Kullam, Heino Kruus, Ernst Ehaveer, Heino Krevald, Harri Russak, Georg Rekker, Uno Kiivet, Viktor Laats, Olaf Õun (treener Edgar Naarits). 1950. aastal olid NSV liidu koondmeeskonna kandidaatideks Lõssov, Kullam, Kruus, Ehaveer ning lisaks Heino Raudsik ja tallinlane Arvo Putmaker. Neist kolm esimest said said 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel NSV Liidu koondises mängides hõbemedali.[1]

1957. aastal jäi Eestit esindanud Tartu Kalev meistrivõistlustel 12. kohale ning langes meeskondade A-grupist välja. Kahe aasta pärast tabas sama saatus ka Tallinna Kalevit.

1961.–1970. aasta

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks Kalevi nime kandvat klubi pidasid 1960. aastal omavahel kolm kontrollmängu, et selgitada, kummale jääb õigus esindada Eestit üleliidulisel areenil. Edukamaks osutus Tartu Kalev, kes sai seejärel meistrivõistlustel 1961. aastal 10. ja aasta hiljem 8. koha. Võistkonna tugevdamiseks liitusid tartlastega parimad Tallinna mängijad (Tõnno Lepmets, kes tuli juba 1961. aastal, Priit Tomson, Valdu Suurkask, Peeter Metsar jt) ning moodustati ühine esindusvõistkond Tartu Kalevi nime all, mille treeneriks oli Ilmar Kullam. Tartu mängijatest olid esindatud Ülo Laumets, Heino Villemson, Kalle Ilves, August Sokk, Avo Jans, Pärtel Mettig, Jüri Viigipuu jt. Järgnevatel aastatel olid tulemusteks peamiselt 6. ja 7. kohad, 1969. aastal oldi ka neljandad.

Tolle perioodi Kuldse Kalevi parimaks saavutuseks oli 1967. aastal toimunud NSV Liidu rahvaste spartakiaadil Eesti NSV koondisena võidetud hõbemedal (see tulemus läks arvesse ka kui riigi meistrivõistluste 2. koht) Ukraina järel. Kolmandaks jäänud Moskva esindust näiteks võideti 60:41 (NSV Liidu meestekoondis oli 1967. aasta maailmameister). Eesti eest mängisid Ülo Laumets, Anatoli Krikun, Valdu Suurkask, Kalle Ilves, Heino Lill, Priit Tomson, Avo Jans, Enn Parbo, Aleksei Tammiste, Peeter Metsar, Jaan Lentsius, Tõnno Lepmets, vanemtreener oli Ilmar Kullam. NSV Liidu 25 parema mängija hulka valiti Lepmets, Lipso (kuulus siis Moskva AKSK ridadesse), Tomson, Tammiste ja Krikun.[1] Enne rahvaste spartakiaadi turniiri korraldati võistkondadele ka kehaliste katsete võistlused, mille võitis Eesti ning individuaalselt olid parimad Krikun, Tammiste ja Lill.[4]

1964. aasta suveolümpiamängudel Tōkyō mängis NSV Liidu koondises Jaak Lipso ning sai hõbemedali. Mexicos toimunud 1968. aasta suveolümpiamängudel võitsid pronksmedali Jaak Lipso, Priit Tomson ja Anatoli Krikun. 1967. aasta korvpalli maailmameistrivõistlustel Montevideos tulid NSV Liidu koondise koosseisus maailmameistriteks Tomson ja Lipso. Ljubljanas 1970. aastal toimunud MM-l said pronksmedali Tomson, Lipso ja Krikun ning 1974. aastal San Juanis tuli maailmameistriks Priit Tomson.

1971.–1991. aasta

[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aasta rahvaste spartakiaadil saavutati kolmas koht (meistrivõistlustel oldi kuuendad) Moskva ja Ukraina järel. Võrreldes nelja aasta taguse ajaga olid meeskonnast lahkunud Laumets, Suurkask, Jans, Metsar. Võistkonnaga oli üle aastate liitunud Jaak Lipso, uued tulijad olid Jaak Salumets, Armand Brosman, Vjatšeslav Filatov, treeneriks Ilmar Kullam. 1972. ja 1974. aastal oldi riigi meistrivõistlustel viiendad, 1975. aastal kuuendad (mängijatest olid lisandunud Mihkel Tiks, Jaan Orav, Rein Pokla), treenerid olid Heino Krevald ja August Sokk.

1977. aastast jäi NSV Liidu meeste meistrivõistlustel Eesti esindajaks Tallinna Kalev. Keskmängijate nappuse tõttu kutsuti idanaabrite juurest täienduseks Viktor Viktorov ja Rašid Abeljanov. Kohalikest mängijatest tulid võistkonda Andres Sõber, Tõnis Randala, Teet Laur, Heino Enden jt. Meeskonda treenisid lisaks August Sokule ka Heino Lill ja Märt Kermon. Järgnevatel aastatel olid võistkonna tulemusteks kohad esikümne lõpus ning 1983. aastaks langeti I liigasse (mõjus ka Rašid Abeljanovi lahkumine).[1]

Alus uueks tõusuks loodi 1986. aastal, kui peatreeneriks tuli Jaak Salumets. Võistkonna koosseisu olid 1980. aastate I pooles jõudnud uue laine esindajad Margus Metstak, Andrus Nagel, Taavi Reigam, Harri Drell, Veiko Jurkatamm, Rauno Pehka jt. 1980. aastate lõpul jõuti tagasi NSV Liidu kõrgliigasse ning 1991. aastal krooniti Tallinna Kalev NSV Liidu viimaseks meistriks, kui finaalis võideti Leningradi Spartakit.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Korvpall. Vello Lään. Vaadatud 24.09.2022.
  2. ↑ http://www.basket.ee/et/ajarannak-talv2015
  3. ↑ 3,0 3,1 Korvpalli Meistriliiga.
  4. ↑ Juubilar Ilmar Kullam.... 2007.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]