Kratylos

 See artikkel räägib Platoni dialoogist; isiku kohta vaata artiklit Kratylos (filosoof).
Dialoogi "Kratylos" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas

"Kratylos" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos. Dialoogis käsitleb Platon nimesid ja nimetamist. Teost peetakse Platoni keskmisesse loomeperioodi kuuluvaks.[1]

"Kratylosess" pöörduvad Kratylos ja Hermogenes Sokratese poole, et see aitaks neil selgitada, kas nimed on konventsionaalsed või on neil mingi sügavam tähendus. Dialoogi esimeses pooles väitleb Sokrates Hermogenesega, kes väidab, et nimed on konventsionaalsed ja neil puudub sügavam tähendus. Sokrates väidab vastu, et nimedel on sageli mingi sügavam tähendus.[2] Nii näiteks koosnevad sõnad sageli häälikutest, mida nimeandjad on pidanud sõnade taga olevate ideede esitamiseks sobivaimaks,[3] nii näiteks esineb R enamikus liikumist väljendavates sõnades, kuna seda hääldades on keel liikuvaim. Ka tugineb ta Homerosele, kes räägib jumalate tõelistest nimedest, nõustudes sellega osaliselt Hermogenesega, et nimedes on konventsionaalsust.[4]

Edasi seletab Sokrates Hermogenesele jumalate nimede tähendust, nagu olevat talle seda õpetanud Euthyphron. Seejärel lahkavad nad muude filosoofiliste mõistete olemust; sealjuures kasutab Sokrates sõnade seletamisel ideid häälikunihetest ja laensõnadest. Ta märgib, et keel on ajaga muutunud ja et ateenlased peaks tõenäoliselt selle ajastu keelt, millest need nimetused pärinevad, mõneks barbarite keeleks.

Dialoogi teises pooles väitleb Sokrates Kratylosega, kes väidab, et nimed kirjeldavad asjade olemust ja on parimaks vahendiks selle edasi andmisel. Nimetus, mis on ebakohane, ei olegi päris nimetus. Sokrates apelleerib sellele, et eri keeltes on sõnad erinevad ja sellele, et sõnad ajas muutuvad, ent viimase argumendina suunab ta Kratylose loogilise vastuoluni: kui sõnad on parimaks vahendiks asjade olemuse edastamiseks, kuidas võisid siis nende nimetuste andjad eelnevalt seda olemust nii tunda, et võisid valida neile sobivaimad nimed? Lõpuks jõuab Sokrates järeldusele, et keeleteadusest väärikam on asjade olemuse tundmaõppimine.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ David Sedley, Plato's Cratylus, Cambridge U Press 2003. lk. 6, 13-14
  2. ↑ T M. S. Baxter The Cratylus: Plato's Critique of Naming Volume 58 of Philosophia Antiqua : A Series of Studies on Ancient Philosophy BRILL, 1992 ISBN 9004095977
  3. ↑ Manfred Kraus: Name und Sache, Amsterdam 1987, lk. 201
  4. ↑ Thomas Alexander Szlezák: Platon und die Schriftlichkeit der Philosophie, Berlin 1985, lk. 210

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]