| Kristjan Teder | |
|---|---|
| Sündinud |
30. juuni 1901 Priipalu, Tartumaa |
| Surnud |
2. aprill 1960 Tartu |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Pallases |
| Tegevusala | maalikunstnik |
Kristjan Teder (30. juuni 1901 Priipalu, Tartumaa – 2. aprill 1960 Tartu) oli eesti maalikunstnik.
Kristjan Teder sündis Kuigatsi (praeguses Õru) vallas kooliõpetaja perekonnas. Alghariduse omandas Priipalu koolis. Pärast Otepää progümnaasiumi lõpetamist õppis aastatel 1917–1922 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja selle kõrvalt aastatel 1919–1925 ka Pallases Konrad Mäe juures. Võttis osa Vabadussõjast soomusrongil nr 2, mis võimaldas tal hiljem tasuta Pallase kunstikoolis õppida.[1] 1923. aastal osales koos Aleksander Vardi, Karl Pärsimäe ja Ferdi Sannamehega Pallase õpilaste täiendusreisil Saksamaal. Külastati Berliini, Münchenit, Leipzigi ja Dresdenit, kus tollal stažeeris koolikaaslane Eduard Wiiralt.
1926. aasta sügisel abiellus ta Tartu Ülikoolis kirjandust ja kunstiajalugu õppiva Hilda Sulega ning koos sõideti Pariisi, kus Teder õppis aastatel 1926–1928 Vassili Šuhhajevi eraakadeemias.[1] 1928. aasta suvel korraldas ta koos kunstnik Karl Pärsimäega kuulsa "käruretke". Kaks kunstnikku ladusid maalitarbed ja eluks vajaliku aiakärusse ning veetsid mitu nädalat Lõuna-Eesti loodust maalides. Sellelt retkelt pärinevad mõlema kunstniku loomingus tuntud Petseri kloostri vaated.[2] 1933–1934 täiendas end Ado Vabbe maaliklassis.
1938. aastal oli ta taas Pariisis, kuid naasis pärast linna okupeerimist kodumaale.[3] Läheneva sõja oludes ei õnnestunud tal enam vabakutselise kunstnikuna end ära elatada, mistõttu rentis ta Tartu äärelinnas Ropkas aianduskrundi ning asus õppima Tartu aiandus-mesindus ja linnukasvatuse täiendkoolis.
1940. aastal valiti ta Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli laborandiks. Aastatel 1946–1950 töötas ta NSV Liidu Kunstifondi Eesti Vabariikliku Osakonna Tartu osakonnas ja Tartu Kunstimuuseumis. Järgmised kaks aastat oli ta Rõngus mesinik ning siis Eesti Põllumajanduse Akadeemias aianduskateedri laborant. Pärast Stalini surma algas Kristjan Tedre kirjavahetus Rootsis elavate sõprade Bernard Kangro ja Armin Tuulsega.[1] 1955. aastast kuni surmani 1960. aastal tegutses Kristjan Teder nii kunstniku kui ka aednikuna.
Viljeles peamiselt lillemaali, vähemal määral ka maastiku-, portree- ja olustikumaali. 1930. aastate keskpaigani valitses Tedre loomingus tugevalt vormi rõhutav ja tumedates toonides uusasjalik laad.
Tedre loomingut on tugevalt mõjutanud tema aednikuamet – näeme ta maalidel sageli õitsvat viljapuuaeda ja omakasvatatud lillede sülemeid.[4] 1930. aastate keskel muutub kunstniku maalijakäekiri impressionismilähedaseks ja õhuliseks, koloriit valgus- ja värviküllaseks.[4] Tedre kaasaegsete kunstnike seas on raske leida teist meistrit, kes laseks oma teostes värvidel nii jõuliselt kõlada.[4]
Osales näitustel alates 1922. aasta kunstiühingu Pallas näitusest. 1927. aastast esines kunstnik regulaarselt näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Pariisis viibimise ajal oli tal seal kaks isikunäitust, 1927–1928 eksponeeriti tema teoseid Euroopa kunsti rändnäitusel Kagu- ja Ida-Aasias.[5] 1928. aastal korraldas Teder enda, Adamson-Ericu, Eduard Wiiralti ja Anton Starkopfi teoste näitused Oslos, Tallinnas ja Pärnus.[1] 1930. aastal korraldas koos Adamson-Ericuga ühisnäituse. Aastatel 1939 ja 1940 võttis osa Kuue kunstniku näitustest Tallinnas ja Tartus.[6]
Kuulus alates 1927. aastast EKKKÜ-sse ja 1945. aastast Eesti Kunstnike Liitu. Aastatel 1950–1955 oli ta Kunstnike Liidust välja heidetud. Viljakateks kujunesid loomingulised reisid Kaukaasiasse, Krimmi ja Koola poolsaarele.[1]
Tema poeg Eerik Teder oli kirjandusteadlane, tõlkija ja bibliofiil.