Kultuurilooline arheoloogia

Kultuuriajalooline arheoloogia (ingl k Culture-historical archaeology, vene k Культурно-историческая археология) oli 1910.–1960. aastatel lääne teadlaste seas levinud arheoloogiline koolkond. See rõhutab ühiskondade määratlemist erinevateks etnilisteks ja kultuurilisteks rühmadeks vastavalt nende materiaalsele kultuurile.

Kultuuriajalooliste arheoloogide kõige silmatorkavam puudus oli see, et muutusi seostati jätkuvalt väliste protsessidega (näiteks migratsioon). Vähe jõupingutusi tehti aga selleks, et välja selgitada, miks kultuurid võtsid omaks või tõrjusid muudatusi, ning kuidas need uuendused ühiskondi muutsid. Puudu oli tahtmisest õppida, kuidas üksikud kultuurid on süsteemina toimisid ja muutusid.^[1] Hilisemad arheoloogilised teooriad, nagu protsessuaalne ja postprotsessuaalne arheoloogia, on tekkinud nende puuduste kõrvaldamiseks ja pakkumaks rohkem tõlgendavaid vaatenurki minevikule.

Olemus^[1]

• Arheoloogia muutus rohkem ajaloo- kui evolutsioonikeskseks mistõttu oli vaja tähelepanu pöörata nii kronoloogiliste kui ka kultuuriliste variatsioonide üle.
• Kultuuriajaloolised arheoloogid eeldasid pikka aega, et arheoloogilise kultuuri tekitas rühm inimesi, kellel oli ühine keel ja eluviis, ning nende etnilist päritolu saab tõendada arheoloogiliste andmete põhjal.
• Iga uuendust ja leiutist inimkonna ajaloo jooksul saab teha ainult üks kord ja teiste kultuurideni jõuab see ainult ainult leviku ja rände kaudu.
• Huvi etnilise kuuluvuse vastu ajendas kasutusele võtma arheoloogilise kultuuri mõistet.
• Kultuuriajaloolise lähenemise omaksvõtt soodustas arheoloogiliste meetodite märkimisväärset väljatöötamist, seda eriti statigraafia, välitöömeetodite ja leidude liigitamise osas.

Ajalugu

Kultuuriajalooline arheoloogia arenes tänu kasvavale teadlikkusele arheoloogiliste dokumentide geograafilisest varieeruvusest. Üheksateistkümnendal sajandil koguti kogu Euroopas üha suuremal hulgal arheoloogilist materjali intensiivse põllumajanduse ja maaparandusprojektide tulemusena: teede, raudteede, kanalite ja tehaste ehitamine. Lisaks loodi rohkem muuseume ja teadusasutusi ning ülikoolidesse tekkisid arheoloogiakursused.^[1]

20. sajandil hakati enamikku Euroopa riike vaatlema etnilise identiteedi poliitiliste väljendusvormidena, mis põhinesid ühel keelel, kultuurilisel ja rassilisel ühtsusel ning ühisel ajalool. Nende arengutega kaasnes kasvav rahvuslus ja rassism, mis muutis etnilise kuuluvuse üha olulisemaks. Tol ajal oli arheoloogia kasutusel vahendina tõestamaks oma rahva tihedat seotust iidsete rahvastega ning õigusi kindla maa üle.^[1]

Enamikus riikides kadus selline arheoloogia kasutamine etnilise ja natsionalistlike eesmärkide kasutamiseks pärast 1945. aastat.^[1]

Tänapäev

Kultuuriajalooline lähenemine on tänapäevalgi kasutusel, isegi domineeriv mõnes maailma piirkonnas ja teatud distsipliini valdkondades.^[2]

Arheoloogid tunnistavad nüüd, et materiaalse kultuuri varieeruvusel on palju põhjuseid. Mõned neist kajastavad ajalisi erinevusi keskkonnatingimustes, ressursside kättesaadavuses, kohalikes käsitöötraditsioonides, kauplemismustrites, usulistes veendumustes jms.

Viited

1. Trigger, Bruce G. (2006). A history of archaeological thought. Internet Archive. Cambridge [England] ; New York : Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-60049-1.
2.   Johnson, M. (2019). Archaeological Theory (3rd ed.). Wiley. https://www.perlego.com/book/991677/archaeological-theory-an-introduction-pdf