"Kuu aega maal" (vene Месяц в деревне) on Ivan Turgenevi 1850. aastal valminud näidend. See on komöödia viies vaatuses.
Turgenev kirjutas näidendi kahe aasta jooksul Prantsusmaal. Algul keelas Peterburi tsensor näidendi ära, kuid pärast muudatuste tegemist avaldati see 1855. aastal. Esimest korda lavastati näidend alles 1872. aastal ja seejärel 1879.
Näidendi põhjal on tehtud nii venekeelseid kui ka ingliskeelseid telefilme, ballett ja ooper.
1964. aastal salvestati näidend Eesti Raadioteatris kuuldemänguna.[1]
1987. aastal näitas Eesti Televisioon näidendit Pärnu Draamateatri lavastuses.[2]
5. novembril 2006 esietendus näidend Eesti Draamateatris.[3]
Tegevus toimub 1840. aastate alguses Islajevi mõisas. Iga vaatuse vahel on möödunud üks päev.
Teineteisesse on armunud Natalja ja Rakitin. Bolnitsov soovib abielluda Veeraga, Matvei Katjaga ja Špigelski Lizavetaga. Katjale teeb lähenemiskatseid ka Schaaf. Mõisa argielu pöördub peapeale, kui saabub Kolja uus koduõpetaja Beljajev ning temasse armuvad Natalja, Veera ja Katja.
Bolšintsovi abieluettepaneku kannab Nataljale ette Špigelski, kellele Veera vastuse eest, olgu see siis ükskõik milline, on Bolšintsov lubanud troika. Natalja räägib Veerale ettepanekust, mille peale viimane naerma hakkab. Pikema jutuajamise käigus õnnestub Nataljal välja uurida, et tegelikult armastab Veera Beljajevit. Armukade Natalja otsustab, et koduõpetaja peab lahkuma. Ent vestelnud Beljajeviga, mõistab ta, et Beljajevil Veera suhtes samasuguseid tundeid pole ning muudab noormehe lahkumise suhtes meelt. Veera, pettunud kasuemas, et too tema armusaladuse välja lobises, puistab südant Beljajevile ja avaldab, et tegelikult armastab ka Natalja Beljajevit. Usalduslikus vestluses avaldab Rakitin Islajevile, et armastab tema naist.
Beljajev kinnitab Veerale: "Ma armastan teid nagu oma õde, armastan, sest teid on võimatu mitte armastada."; Nataljale: "Mul tekkis alles täna, meie viimase kohtumise ajal enne lõunat, esimest korda mingi tavatu, enneolematu tunne, nagu oleks kellegi käsi mu südant pigistanud ja rinnas hakkas nii palav... Jah, enne seda ma justkui võõrastasin teid, ei armastanudki, aga täna..."
Lõpp. Rakitin ja Beljajev sõidavad ära Moskvasse. Veera annab oma jah-sõna Bolšintsovile. Lizaveta lubab abielluda Špigelskiga.