Kõneakt ehk kõnetegu on lingvistika mõiste, mis viitab tegevusele, mida lausungeid lausudes läbi viiakse.[1] Tihti on lause väljaütlemine mingi teo sooritamine.
Viisiga, miks kõneleja midagi ütleb, mida ta sellega taotleb, kuidas temast aru saadakse ja kuidas selle kohaselt käitutakse, tegeleb kõneaktiteooria. Kõneaktiteooriale pani aluse inglise keelefilosoof John Langshaw Austin, kelle Harvardi ülikoolis peetud loengute põhjal ilmus 1962. aastal postuumselt raamat “Kuidas teha sõnadega asju”. Austini teooriat on edasi andnud Ameerika filosoof John R. Searle.[2]
Näiteks: “Jah! (ma võtan selle naise oma seaduslikuks abikaasaks)” – nagu öeldakse abielutseremoonial. “Ma ristin selle laeva Kuninganna Elizabethiks” – nagu öeldakse šampanjapudelit vöötäävi vastu puruks lüües.[3]
John Langshaw Austin (1911–1960) oli inglise keelefilosoof, kes on kõneaktiteooria rajaja. Austini kohaselt on kõneakte kolme tüüpi: lokutsioon, illokutsioon ja perlokutsioon. Kõik kolm kõneakti on omavahel seotud.
Lokutsioon on kõneakt, mille eesmärk on öelda midagi tegelikkuse kohta. Austin eristab kolme lokutiivset kõneteo osa: foneetiline tegu, faatiline tegu ja reetiline tegu. Foneetiline tegu on teatavate helide tekitamine. Faatiline tegu on sõnade lausumine. Reetiline tegu on nende üksikute sõnade kasutamine koos kindla tähenduse ja osutusega.[3]
Näiteks:
Faatiline tegu: Ta ütles: “Kass on matil!"
Reetiline tegu: Ta ütles, et kass on matil.[3]
Illokutsioon on kõneakt, mis on ise tegu. Illokutiivsed teod on näiteks küsimus, lubadus või käsk. Lokutsioon võib täita erinevaid illokutiivseid eesmärke, olenevalt suhtlusolukorrast. Illokutsioon koosneb omakorda viiest aktist: verdiktiivid ehk otsuseaktid, eksertsitiivid ehk võimuaktid, komissiivid ehk kohuseaktid, behabitiivid ehk käitumistavaaktid, ekspositiivid ehk esitusaktid.[3]
Perlokutsioon on selline kõneakt, mis on seotud nende tagajärgedega, mille toob endaga kaasa väljaöeldud sõnum.[4]
Näiteks:
Lokutsioon: Jaan ütles mulle “Tulista Kaarlit!”
Illokutsioon: Jaan ärgitas (või soovitas, käskis jms) mul Kaarlit tulistada.
Perlokutsioon: Jaan veenis mind Kaarlit tulistama.[4]
John Rogers Searle (sündinud 31. juulil 1932 Denveris) on Ameerika filosoof ja keeleteadlane, kes arendas edasi John L. Austini kõneteoteooriat. J. R. Searle’i ja J. L. Austini filosoofiline lähenemine on kaasa aidanud pragmaatika valdkonna arengule ning kaudselt mõjutanud Judith Butleri feministlikku teooriat.[5]
Searle töötas välja kõneaktide kategoriseerimise süsteemi. Ta jaotab kõneteod viide rühma selle järgi, mida nad läbi viivad.
1. Tõdemused ehk assertiivid;
2. Juhised ehk direktiivid;
3. Kohustumised ehk komissiivid;
4. Tundeväljendused ehk ekspressiivid;
5. Kehtestused ehk deklaratiivid.[1]
| Kõneteo liik | sobitamise suund | S=kõneleja;
X=olukord |
|---|---|---|
| deklaratiiv | sõnad muudavad maailma | S põhjustab Xi |
| assertiiv | panna sõnad maailmaga sobima | S usub/arvab, et X |
| ekspressiiv | panna sõnad maailmaga sobima | S tunneb, et X |
| direktiiv | panna maailm sõnadega sobima | S tahab, et X |
| komissiiv | panna maailm sõnadega sobima | S kavatseb, et X |
J. R. Searle võtab kasutusele propositsiooni mõiste, et selgitada, mis on ühist illokutiivsetel tegudel.
Kõik need laused on mingil konkreetsel juhul illokutiivsed kõneaktid (küsimus, väide, ennustus jne). Nende viie kõneakti käigus sooritab kõneleja ühiseid lisategusid: osutab mingile kindlale Johnile ning omistab talle väljaminemise teo. J. R. Searle väidab, et neis kõneaktides on ühine sisu ehk propositsioon. Konkreetse näite propositsioon on, et John läheb toast välja.[7]
John R. Searle töötas välja kaudse kõneakti mõiste. Kaudse kõneakti mõistmiseks on vaja kahte komponenti: kavatsuslikkus ning taust. Kavatsuslikkus on inimteadvuse omadus olla teatavas suhtes tegelikkuses olevate asjade ja asjaoludega. Taust on võimete ja kalduvuste hulk, mis lubavad korrektselt tõlgendada teiste sama tausta jagavate inimeste eneseväljendust. Need mõisted suunavad John R. Searle’i uurima vaimufilosoofia valdkonda.[5]
Kõneakt võib olla otsene või kaudne. Kaudne on kõneakt siis, kui selle sisu ei ole vahetult arusaadav öeldu sisust. Kaudse kõneakti korral on ühel eesmärgil vormistatud kõneakt mõeldud korda saatma teist tegu. Lausuja ei kasuta otseseid vahendeid erinevatel põhjustel (nt viisakus).[1]
Kaudseid kõneakte kasutatakse tihti ettepanekute tagasilükkamiseks ning palvete esitamiseks. Näiteks olukorras, kus esimene kõneleja küsib: “Kas sa tahad minuga kohvikusse tulla?” ja teine kõneleja vastab: “Mul on loeng,” kasutab teine kõneleja kaudset kõnetegu keeldumise eesmärgil.[6]
“Mul on külm” tähendus kõneaktide korral:
| Otsene kõneakt | Kõneleja räägib ilmast |
| Kaudne kõneakt | Kõneleja soovib, et keegi paneb akna kinni |