LPO-50 | |
---|---|
| |
Tüüp | Leegiheitja |
Päritoluriik | Nõukogude Liit |
Teenistusajalugu | |
Kasutajad | Loend |
Konstrueeritud | 1953 |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 23 kg (laetult) |
Pikkus | 968 mm |
| |
Padrun |
3 mahutit (kokku 10,2 l) |
Kaliiber | 14,5 mm |
Torud | 3 |
Laskekiirus |
3 lasku (iga 2–3 sekundit) |
Tõhus laskeulatus | 40–50 m |
Maksimaalne laskeulatus | 70 m |
LPO-50 (vene keeles Легкий Пехотный Огнемет, Legkii Pehotnõi Ognemet ehk Kerge Jalaväe Leegiheitja) on Nõukogude Liidu leegiheitja.
Relv arendati välja 1953. aastal, et vahetada välja teise maailmasõja aegsed leegiheitjad ROKS-2 ja -3, ning see kuulus relvastusse 1980ndateni.[1] LPO-50 on kergekaaluline, kolme mahuti ja harkjalaga.[2] Kuuekümnendatel toodeti seda Hiinas. Kaheksakümnendatel vahetati see Nõukogude Liidus välja relvade RPO Rõs ja RPO-A Šmel vastu.
LPO-50 leidis kasutust Vietnami sõjas. Väidetavalt kasutasid Viet Congi sõdurid seda 1967. aasta Đắk Sơni veresaunas. Vähemalt üks LPO-50 oli kasutuses rünnakus Ameerika Ühendriikide merejalaväebaasile Con Thienis (samuti 1967).[3] Lõuna-Vietnami võimud näitasid kolme sellist vaenlaselt konfiskeeritud leegiheitjat 1972. aastal Saigonis avalikkusele.[4]
Ligi kuus sellist leegiheitjat oli enne 2001. aastat Iiri Vabariikliku Armee relvastuses.[5] Seda relva kasutati 1989. aastal rünnakus Briti armee kontrollpunktile.