La gazzetta

La gazzetta (Ajaleht) on Gioachino Rossini koomiline ooper (opera buffa) kahes vaatuses Giuseppe Palomba ja Andrea Tottola libretole Carlo Goldoni Il matrimonio per concorso (1763) järgi. Esmaettekanne toimus 26. septembril 1816 Napoli Teatro dei Fiorentinis.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Rossini oli seni Napoli teatrite jaoks komponeerinud peamiselt tõsiseid oopereid. Pärast  Elisabetta, regina d'Inghilterra  edu Napoli  Teatro San Carlos 1815. aasta sügisel, tellis tollal nelja Napoli teatrit juhtinud impressaario Domenico Barbaia Rossinilt koomilise ooperi kevadhooaja avamiseks  lihavõttepühade ajal Teatro dei Fiorentinis. Seda teatrit peeti opera buffa Napoli erivormi sünnikohaks.  Kuid Rossini saabumine Napolisse venis. Ta jõudis sinna Roomast alles märtsis 1816, kuid komponeeris kõigepealt kuninglik pulmakantaadi (Le nozze di Teti e di Peleo) ja alustas alles juunis tööd uue ooperiga. Barbaia nõudis, et ooper oleks valmis sügishooaja avamiseks 26. septembril. Tähtaeg pressis peale. Proovid juba käisid, kuid Rossini alles lõpetas orkestreerimist. Pealegi häiris Rossinit, et libretist Palomba, kes oli hästi kursis Napoli publiku kõrgete nõudmistega, püüdis neile meeldida ning kasutas Don Pomponio rolli tekstis napoli dialekti. Seetõttu olid publikul teose suhtes eriti suured ootused. Ajapuuduses ei jäänud Rossinil muud üle, kui võtta muusikalugusid oma teistest teostest. Nii sisaldabki La Gazzetta kaheksa muusikanumbrit või nende elemente Rossini varasematest ooperitest La pietra del paragone, Torvaldo e Dorliska, La scala di seta, Il barbiere di Siviglia ja Il turco in Italia ehk teostest, mida Napolis veel esitatud polnud. Nii avamängu kui ka mõnda lugu kasutas Rossini hiljem aga palju edukamas La Cenerentolas.

Ooperi esietendus oli edukas ja tuli Teatro dei Fiorentinis ettekandmisele 21 korda. Ajakirjandus aga kritiseeris, et tegemist on vulgaarse libretoga ning muusika pidavat olema nõrk. Solistid said kiita. Hiljem kinnitasid kriitikud, et teos kukkus hoopiski läbi.

Napoli dialekti pärast seda mujal Itaalias, ainult Palermos (1828) ja Euroopas ei esitatud. 20. sajandil on La Gazzetta leidnud ettekandmist Pesaros Rossini festivalil (2001, 2015), Wildbadis (2007), Bostoni New Englandi konservatooriumis (2013) ja  Liège'is (2014).

Ooper on erinevate solistide koosseisudega helisalvestatud 1987, 2001, 2005, 2007 ja 2016. aastal.

Rollid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Don Pomponio Storione (bass), Napoli aadlik
  • Lisetta (sopran), don Pomponio tütar
  • Filippo (bariton), võõrastemaja pidaja
  • Alberto (tenor), jõukas noormees
  • Don Anselmo (bass), Doralice isa, rännumees
  • Doralice (metsosopran), otsib abikaasat
  • Monsù Traversen (bass)
  • Madama la Rose (metsosopran)

Rollide esmaesitajad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Margherita Chambrend (Lisetta)
  • Giovanni Pace (don Anselmo)
  • Francesca Cardini (Doralice)
  • Carlo Cassaccia (don Pomponio)
  • Francesco Sparano (Monsù Traversen)
  • Maria Manzi (Madama la Rose)
  • Alberigo Curioni (Alberto)
  • Felice Pellegrini (Filippo)

Süžee

[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevuse toimub Pariisis Filippo võõrastemajas. Sündmuste toimumise aeg on määramata. Ambitsioonikas ja kelmikas Napoli aadlik don Pomponio paneb kohalikku ajalehte „La Gazzetta” teate, et otsib oma tütrele Lisettale meest. Lisette on küll flirtimishimuline, kuid armastab kohalikku võõrastemaja omanikku Filippot. Sinna hotelli peavad ajalehekuulutuse järgi tulema ka pretendendid don Pomponio väimehe kohale. Samas hotellis, kus Filippo ja Lisette aega veedavad, saabub ka varakas, kuid saamatu Alberto, et leida endale abikaasat. Hotelli tuleb ka don Anselmo oma tütre Doralicega. Doralicele heidab silma liiderlik elumees Monsù Traversen. Seal on ka aina ringi sagiv madama la Rose, kes pingutab kõigest väest, et armutehingutes otsi kokku sõlmida, kuid pidevalt võimalikult palju segadusi tekitada. Järgneb rida arusaamatusi, intriige, duelle, hullumeelsushoogusid ja salakavalaid intriige. Lõpuks asetub kõik oma rööbastele. Lisette abiellub Filippoga ja Anselmo saab Doralice.

Muusika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Avamäng (kasutatud La Cenerentolas)
  • Alberto, Madama la Rose ja Traverseni tertsett kooriga „Chi cerca il piacere (osaliselt võetud  Torvaldo e Dorliskast)
  • Don Pomponio kavatiin „Co' 'sta grazia e'sta portata”
  • Traverseni, Don Pomponio, Madama la Rose ja Alberto kvartett „Mio signore!”
  • Lisetta aaria „Presto, dico” (võetud ooperist Il turco in Italia)
  • Lisetta, Don Pomponio, Alberto, Doralice ja Filippo kvintett „Già nel capo un giramento” (võetud ooperist Il barbiere di Siviglia)
  • Kõikide osaliste ansambel kooriga „Bondì, te pater” (osaliselt võetud ooperist Torvaldo e Dorliska)
  • Madama la Rose aaria „Sempre in amore”
  • Filippo ja Lisetta duett „In bosco ombroso e folto”
  • Don Pomponio, Alberto ja Filippo tertsett „Primmo fra voi coll'armi” (võetud ooperist La pietra del paragone)
  • Lisetta aaria „Eroi più galanti”
  • Alberto aaria „O lusinghiero amor”
  • Madama la Rose, Alberto ja Traverseni stretta „Oh, sior Alberto”
  • Doralice kavatiin „Ah, se spiegar potessi”
  • Don Pomponio ja Lisetta duett „Pe’ da’ gusto alla signora” (võetud ooperist Il turco in Italia)
  • Don Pomponio, Alberto ja Filippo tertsett „Primmo fra voi coll`armi”
  • Filippo aaria „Quando la fama altera”
  • Don Pomponio, Alberto, Doralice, Lisette ja Filippo kvintett „Oh vedite ch’accidente”
  • Koor „ Amor la danza mova (võetud ooperist Il turco in Italia)
  • Ansambel „Oh, vedite ch'accidente! (võetud ooperist Il turco in Italia)
  • Kõikide osaliste finaal „Caro padre”

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One, London, 1998
  • Tiit Made, Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
  • NOVA ERA 1172, Gioachino Rossini La Gazetta CD, Torino, 1977