Laiusstõbi (ladina keeles diphyllobothriasis) ehk difüllobotrioos on paljudel imetajatel esinev helmintaas (imaginaalne tsestodoos), mille põhjustajaks peetakse mageveekalades elulevaid perekonda Diphyllobothrium liigitatud täiskasvanud laiusse.[1][2]
Laiusside munad satuvad haigestunute väljaheitega vette, kus nad satuvad koorikloomade ja kalade organismi.
Laiusside lisa- ja säilitusperemehed on kalad, kes toituvad väiksematest nakatanud veeloomadest.
Inimene nakatub, kui sööb pooltoorest või vähesoolatud mageveekala. Peensooles kinnitub laiuss iminappadega sooleseina külge ning muneb päevas ligi miljon muna, mis väljuvad organismist pärasoole kaudu. Seega on laiussiga nakatunud inimene pidevalt nakkusohtlik.[3] Inimeses võib laiuss elada kuni 25 aastat.
Tavaliselt ei kaeba laiussiga nakatunud inimene millegi üle. Vahel esineb ebamugavustunne kõhus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kaalulangus, nõrkus ja/või jõuetus. Harva võib laiuss põhjustada soolesulgust. Sel juhul tekib äge kõhuvalu ning haige vajab operatsiooni.
Laiuss kahjustab peensoole limaskesta, põhjustades atroofiat ja nekroosi.
Et laiuss tarbib hulgaliselt B12-vitamiini ja foolhapet, võib ta põhjustada selle vitamiini puudumisest tingitud laiussaneemia.[3]
Laiusstõbi on koerte, kasside, ulukkarnivooride, sigade jpt imetajate haigus.
Kehtivas rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis RHK-10-s liigitatakse laiusstõbi alamjaotisesse: B70.0.
Diagnoosimiseks tehakse väljaheidete analüüs, tuvastamaks laiussi mune või fragmente.[3]
Raviks kasutatakse tablette: Niclosamidi 1,0 × 2 skeemi järgi ja Praziquanteli 25 mg/kg skeemi järgi. Haigus allub hästi ravile, paranemine on täielik.[3]