Lembit (allveelaev)

Allveelaev Lembit Lennusadamas (2008)
Allveelaev Lembit Lennusadamas (2008)
Teenistuskäik
Eesti
Nimi EML Lembit
Tellitud 12. detsember 1934
Ehitaja Vickers and Armstrongs Ltd, Ühendkuningriik
Kiil pandud 19. juuni 1935
Vette lastud 7. juuli 1936
Kasutusele võetud 12. märts 1937
Teenistuses alates 1937
Teenistuse lõpp 1940
Saatus võetud Nõukogude mereväe teenistusse
Teenistuskäik
Nõukogude Liit
Nimi Lembit (U-1, S-85, STŽ-24, UTS-29)
Kasutusele võetud 19.08.1940
Kasutusest eemaldatud 08.1979
Teenistuse lõpp 1992
Medalid ja
autasud		 Punalipu orden (1945)
Saatus võetud üle Eesti kaitseväelaste poolt
Staatus lahingulaev, õppelaev, eksperimentaallaev, muuseumilaev
Teenistuskäik
Eesti
Nimi EML Lembit
Kasutusele võetud 04.1992 Eesti Meremuuseumis; Eesti mereväe lipp heisatud 16.08.1994.
Teenistuse lõpp 16.05.2011 lipp langetatud, valmistatud ette kaldale tõstmiseks.
Saatus tõstetud kaldale
Staatus muuseumilaev angaaris
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp Kalev-klass
Veeväljasurve 665,5 t pinnal; 853,4 t vee all
Pikkus 59,5 m
Laius 7,5 m
Süvis 3,6 m
Sukeldumissügavus 90 m; testitud kuni 120 m
Kere teras
Tekiehitus teras
Sõsarlaevad EML Kalev
Kütusemahutid 20-40 t
Mootorid

2 diiselmootorit Vickers-Armstrong Ltd 600 hj +

2 elektrimootorit Metropolitan-Vickers 395 hj (205/220 V, 1600 A)
Käiturid 2 sõukruvi
Kiirus 13,5 sõlme pinnal,
8,5 sõlme sukeldunult
Sõidukaugus

pinnal 2600 miili (9 sõlmega);

sukeldunult 100 miili (2,5 sõlmega)
Autonoomsus 4 nädalat
Meeskond 32 sh 4 ohvitseri
Relvastus 4 torpeedoaparaati (8 torpeedot),
40 mm õhutõrjekahur,
7,71 mm kergekuulipilduja,
20 meremiini
Hüüdnimi (Nõukogude perioodist) Surematu allveelaev

Allveelaev Lembit on Kalev-klassi allveelaev, mis teenis Eesti merejõududes ja NSV Liidu mereväes ning hiljem sai uuesti Eesti Vabariigi omandusse muuseumilaevana.

Lembit paikneb taastatuna Lennusadamas Tallinna vesilennukite angaaris ja on üks Eesti Meremuuseumi tähelepanuväärsemaid muuseumilaevu.

Lembit on maailmas kõige kauem (ligi 75 aastat) vees olnud allveelaev ja ainus II maailmasõja eelne säilinud sõjalaev Baltikumis.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Hankimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ettepaneku hankida Eestile allveelaevad tegi juba 28. novembril 1918 Rudolf Schiller[1] Hiljem saadi ilmselt inspiratsiooni ka lätlaste ja soomlaste allveelaevadest ning ehk ka veel Esimese maailmasõja ajal Tallinna Vene–Balti laevatehasesse mahajäänud kahest Vene allveelaeva B-1 kerest.

Allveelaevade hankeleping kirjutati alla Kaitseministeeriumi poolt 12. detsembril 1934, Vabariigi Valitsus kinnitas selle 18. detsembril 1934. Esimene allveelaev pidi olema üle antud hiljemalt 18. märtsil ja teine 18. mail 1937.

Ehitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaevade ehitamiseks sõlmitud leping nägi ette tellijapoolse järelevalvekomisjoni loomise ja selle saatmise laevade ehitusele. Esimene konkreetne ettevõtmine Eesti poolelt oli järelevalvekomisjoni läkitamine Suurbritanniasse, mis jõudis kohale 17. jaanuaril 1935. Kogu komisjonile korraldati lühiajaline erialakursus.

Oluliseks tähiseks allveelaevade ehitamisel oli kiiluplaatide paigaldamine 19. juunil 1935. Seda tehti samal päeval mõlemale laevale, nr 705 ja nr 706. Laevadele nime panemine toimus rohkem kui aasta hiljem.

1. novembriks 1935 oli laevakeredest valmis 47% (nr 705) ja 45% (nr 706). Diiselmootoritest oli valmis vastavalt 37% ja 17%. Kerede jaoks vajalik teras oli kohal ja suuremalt jaolt komisjoni poolt katsetatud-kontrollitud. Elektrimootoreid ei olnud kummalgi laeval, kuid kogu tarvilik materjal oli kohal ja pooltooted ootamas allhanketehastest. Osaliselt olid valmis abimehhanismid, vastavalt 10% ja 7%. Akupatareide kallal olid tööd veel alustamata.

Allveelaev nr 705 sai nimeks Kalev ja allveelaev nr 706 Lembit. Lembit ja Kalev lasti vette 7. juulil 1936 Vickers-Armstrong Ltd Laevatehases Barrow-in-Furnessis.

Lembitu ristis saadik August Schmidti abikaasa Alice, lausudes: "Annan sulle nimeks "Lembit". Õnnelik ja edurikas olgu sinu tegevus. Õnnistagu Jumal kõiki, kes sinul teenivad."

Eesti Merejõududes

[muuda | muuda lähteteksti]
Lembit postkaardil (umbes 1937–1939)

Allveelaev Lembitu komandöriks sai Ferdinand Schmiedehelm. Laeva vapil, mis asus komandotorni ees, oli kiri "Vääri oma nime". 8. juulil 1937 saabus Lembit Tallinna. Teenistuse jooksul külastas Lembit Riiat ja Helsingit. Laeva meeskond koosnes ohvitseridest (Ferdinand Schmiedehelm, Alfred Pontak, Richard Kokk, Vilhelm-Endel Kirotar, Leopold Loodus, Johannes Niidas) ja tegevallohvitseridest (radist Aavo Kõivo, radist Herman Oruvee, torpedist Adolf Tuum, motorist Ants Kruusma, instruktor Herbert-Johannes Kadajas, instruktor Alfred Sikkenberg), kellele navigatsiooniperioodil lisandusid kaks ajateenijat-madrust.[2] Ka oli laevas kokk Hermann Kidron ja elektrik Toivo Sumera. Aspirantidena olid laevas Oskar Esko ja Eugen Kommissar. Hiljem teenisid laevas veel Nigul Metsar, Oskar Reivelt, Jaan Tiivel, Erich Busch, Rudolf Muld, Erich Kull, Heino Kuivjõgi, Priit Simastel, Sulo Laidna, Harald Koppel ja Ernst Raud.

Kord oli Lembit sattunud kiire sukeldumise käigus ka ohtlikku pikikaldesse, kuid meeskond suutis olukorra lahendada.[viide?] Kuni 6. augustini 1940 olid allveelaevad Eesti Mereväe teenistuses, moodustades lõpus laevastikus allveelaevade divisjoni.

Algul kuulus allveelaevade juurde varustuslaev Laine, mis oli Venemaal kunagi selleks otstarbeks ehitatud.[viide?] 1940. aastal lisati allveelaevadega ühte divisjoni moodne vahilaev Pikker.

Nõukogude Liidu mereväes

[muuda | muuda lähteteksti]

Laeva ülevõtmine

[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta augustis jäi Lembit seoses Eesti okupeerimise ja annekteerimisega NSV Liidu mereväele. Laev arvati mereväe 1. brigaadi koosseisu. Pootsman Herbert Kadajasel õnnestus komandotornilt maha kruvida Lembitu vapp ja vanemmaat Rudolf Lepand võttis maha laeva ahtrilipu koos güüsiga, mida nende sugulased säilitasid kogu okupatsiooni aja. Aegamisi vahetati enamus Lembitu senini eestlastest koosnenud meeskonnast venelaste vastu välja. Laeva viimaseks eestlasest vastutavaks isikuks oli leitnant Richard Kokk, kes vabastati teenistusest 1. septembril. Oktoobris 1940 sai uueks komandöriks 2. järgu kapten Vladimir Poleštšuk. Määrati ka komissar: Sobkolov. Teenistusest vabastati Leopold Loodus ja Heino Kuivjõgi. Alles jäeti lõpuks vaid mõned "usaldusväärsemad" eesti allohvitserid instruktoritena, sest allveelaev oli Nõukogude mereväelastele täiesti tundmatut tüüpi. Neile anti mitšmani auaste. Eestlastest jäid laevale grupivanematena teadaolevalt Eduard Aartee (torpedist), Toivo Sumera (elektrik), Roland Kirikmaa ja hiljem täiendatult Alfred Sikemäe (motorist) ja Leopold Pere.

Punalaevastikus kasvatati Lembitu meeskonna suurus kolmekümne kahelt kolmekümne kaheksani, sealhulgas kasvas ohvitseride arv neljalt seitsmeni. Laeva tundmaõppimine võttis aega ja esimene merereis Nõukogude meeskonnaga toimus 1941. aasta aprillis, kui sõideti Tallinnast Liepājasse. Kohapeal väljaõpe jätkus.

Nõukogude–Saksa sõjas 1941–1945

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa kallaletungi ajal Nõukogude Liidule seisis Lembit Liepājas, kust sõitis esmalt Ventspilsi, seejärel Riiga, siis Paldiskisse ja lõpuks Kroonlinna remondi- ja ümberkohandustöödele. Esimene lahinguretk toimus 1941. aasta augustis. Augusti lõpul tegi Lembit läbi Juminda miinilahingu retke, jõudes sihtpunkti. Oktoobris määrati uueks komandöriks 2. järgu kapten Aleksandr Matijassevitš. Eestlased aga saadeti laevalt ära 28. septembril.

Allveelaev tegi sõja ajal mitu lahinguretke, veesates ka miine (100), kuid tulemused polnud tegelikult väga erakordsed. Silmapaistvaimal lahinguretkel ründas Lembit Utö saare lähistel 14. septembril 1942 kahe torpeedoga vastase laevade konvoid ja vigastas raskelt transpordilaeva Finnland, mis uppus järgmisel päeval koordinaatidel 59°36'8 N/21°14'5 E (tõsteti aga hiljem üles ja seati 1943. aasta suvel uuesti sõidukorda). Vasturünnaku käigus, kui allveelaeva ründasid omakorda vahilaevad V 307 ja V 310 ning vette loobiti ligikaudu 50 süvaveepommi, sai laev tõsiseid vigastusi ja vajus merepõhja. Muuhulgas puhkes tulekahju akude juures ja juhtimisruumis ning kuus meeskonnaliiget sai haavata. Siiski õnnestus tuli 13 minutiga kustutada, vigastused hiljem parandada ja pärast 10 tundi merepõhjas viibimist tõusta pinnale ning alustada tagasiteed. Soome lahes asunud allveelaevatõkke läbimisel satuti Soome kaatrile, kuid pääseti. Baasi jõuti 22. septembriks. Suurt osa meeskonnast autasustati retke järel ordenitega.

6. märtsil 1945 autasustati Lembitut Punalipu ordeniga. Sõja lõpupäevil oli Lembit Soomes, Turus remondis. Ilmselt propagandistlikel eesmärkidel püüti sõjajärgsel perioodil laeva teeneid näidata ka natuke suurematena.[viide?]

Lahinguretked ja võidud
  • 10.8.1941–21.8.1941
  • 19.10.1941–26.10.1941
  • 5.11.1941–5.11.1941
  • 21.8.1942–19.9.1942 (14. septembril 1942 12:07 vigastatud torpeedoga Saksa transpordilaeva Finnland (5281 brt).
  • 1.10.1944–18.10.1944 (13. oktoobril 1944 2:26 uputatud torpeedoga Hollandi laev Hilma Lau (2414 brt).
  • 24.11.1944–15.12.1944
  • 23.3.1945–14.4.1945

Pärast sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu sai Lembit ülesande patrullida Läänemere lõunaosas, püüdmaks võimalikke Saksamaalt Rootsi põgenejaid. 22. juulil 1945 osales Lembit Tallinna lahel toimunud mereparaadil. Aastail 1946–1956 teenis Lembit Punalipulises Balti laevastikus, algul õppelaevana nimetähise U-1 all, lõpuaastail aga õppe-treeningjaamana S-85. Avaramate õppetingimuste loomiseks demonteeriti laevalt osa seadmeid.

Alates 1957. aastast teenis Lembit nimetähise STŽ-24 ja UTS-29 all Gorkis (praeguses Nižni Novgorodis) eksperimentaallaevana, olles renditud laevatehasele Krasnoje Sormovo. Väidetavalt võeti Lembitu õhutõrjekahuri hermeetilise sulgurluugi konstruktsioon eeskujuks Nõukogude allveelaevadele raketišahtide projekteerimisel. Lähenes vana laeva mahakandmise aeg.

Muuseumilaevaks

[muuda | muuda lähteteksti]

4. juunil 1975 ilmus Õhtulehes artikkel Lembitu kangelastegudest koos ettepanekuga paigutada laev alalisele ankrupaigale Tallinna. Mõtet kiideti tagant ka ajalehes Molodjož Estonii ja huvilised lubasid olla abiks laeva taastamisel. Asja asus organiseerima ja "läbi suruma" mereväe poliittöötaja Smirnov. 1979. aasta augustis toodigi Lembit Tallinna, et anda üle aadressil Narva maantee 36 asunud Balti Laevastiku muuseumile. Laevale tehti esmalt kapitaalremont ja nimi "Lembit" kirjutati uuesti komandotornile. Originaalkahuri asemel oli tornil nüüd Nõukogude 45 mm kahur. Mõned laevadetailid viidi Leningradi mereväemuuseumi ekspositsiooni.

5. augustil 1985, seoses Nõukogude Liidu võidu 40. aastapäeva tähistamisega fašistliku Saksamaa üle, avati Lembit Pirita sadama lõunaosas ankrupoidega kai äärde ankurdatuna külastajatele Balti Laevastiku muuseumi ujuvfiliaalina. Pardale pääses siiski tavaliselt vaid ekskursioonigrupiga. 1986. aastal ilmus Lembitu kangelastegude kohta väike venekeelne propagandistlik raamat (autor Vladimir Grinkevitš), mis aasta hiljem tõlgiti ka eesti keelde (trükiarv 15 000).[3]

Tehti ka plaane auväärses eas laeva kaldale tõstmiseks. Eksponeerimiskoht-memoriaal oleks olnud Russalka mälestussamba ja lõbustuspargi vahelisel alal mere ääres. Vajalikud kooskõlastused saavutati, kuid mitmesugustel Nõukogude tingimustest ja segadustest tulenevail põhjusil plaanid ei teostunud.

Uuesti Eesti Vabariigi omanduses

[muuda | muuda lähteteksti]
Lembit Pirita sadamas (1990. aastate lõpp)

Laeva ülevõtmine Vene võimudelt

[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aasta suvel annetas Herbert Kadajase perekond Eesti Meremuuseumile 1940. aastal eemaldatud ja seni peidus hoitud Lembitu vapi.

Kui Eesti Vabariik 1991. aasta augustis taastati ja algas Nõukogude vägede väljaviimine, levisid kuuldused, et koos Balti Laevastiku muuseumi ärakolimisega Venemaale Baltiiskisse tahetakse ka Lembit Eestist ära viia.

1992. aasta aprillis andis Eesti Vabariigi valitsus korralduse võtta ajalooline laev Punalipulise Balti Laevastiku muuseumilt üle Eesti Meremuuseumile. Selleks hõivas rühm relvastatud kaitseväelasi kõigepealt 27. aprilli varahommikul sadamas allveelaeva. Hiljem tööle saabunud Vene ametiisikud nõustusid avama laeva ruumid ja laeva eestlastele üle andma. Lembitul toimus ühtlasi pidulik rivistus ja heisati Eesti lipp. Vastutavaks komandöriks määrati Vladimir Koppelmann.[viide?]

Muuseumilaevana

[muuda | muuda lähteteksti]

1. augustil 1994 kanti Lembit Eesti Mereväe laevade nimekirja laevana nr 1.

1996. aastal andis Eesti Post seoses Lembitu vettelaskmise 60. aastapäevaga välja postmargi.

Lembitu kaikoht Pirital tuli aastatuhande vahetuse paiku vabastada ja esialgu viidi allveelaev Mereväebaasi (Miinisadamasse). 2001. aasta sügisel tegi Lembit Balti Laevaremonditehases läbi üsna põhjaliku remondi, kus puhastati keresüsteeme ning taastati endist välimust ja sisemust. Mereväebaasis, kus laev seejärel seisis ja tegeleti vaikselt edasi taastamisega, oli tekiehitises 2002. aasta paiku väike tulekahju, mida märkasid õigeaegselt teistel laevadel vahis olnud ajateenijad.

Septembris 2004 toodi Lembit Lennusadamasse ja avati peagi ka külastajatele. Lembit seisis Tallinnas Lennusadamas üsna algsele lähedases seisukorras. 2011. aastal leiti Suurbritanniast lõpuks üles ka mõlema allveelaeva tehnilised joonised.

Kaldale tõstmine

[muuda | muuda lähteteksti]
Lembit Tallinna vesilennukite angaaris

2011. aasta kevadel vintsiti Lembit pärast pea 75 aastat vees olemist Tallinna vesilennukite angaari. 16. mail 2011 langetati Lembitul Eesti Mereväe lipp.[4] 20. mail 2011 pukseeriti Lembit Lennusadama slipi juurde ja vintsiti õhuga täidetud kummipontoonidel rullides 21. mail kaldale. Vintsimiseks kasutati tanki T-54 põhjal ehitatud evakueerimistanki. Allveelaev manööverdati kuival vesilennukite angaari.

Pärast angaari avamist Eesti Meremuuseumi filiaalina 2012. aastal on külastajatel võimalus pääseda saali keskel seisvasse ajaloolisse allveelaeva, kuhu üldjuhul on kohapeal olnud ootejärjekord.

2015. aastal taastati ja avati Lembitul komandöri kajut.

Laeva konstruktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaev-miiniveeskaja Lembit on üks kahest Eesti Vabariigi tellitud ja Suurbritannias aastatel 1935–1936 valminud Kalev-klassi allveelaevast. Lembitu hermeetilise kere paksus oli 12 mm.

Sektsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

1. sektsioon – torpeedod ja meeskonna eluruum;

2. sektsioon – ohvitseride eluruum ja mess, komandöri kajut, akud;

3. sektsioon – juhtimisruum, raadioruum, hüdroakustika seadmed, kambüüs, mõned koid, komandöri kajut, akud;

4. sektsioon – diisel-peamasinad ja elektrimootorid;

5. sektsioon – roolimasinad ja muud agregaadid, vanemate allohvitseride eluruum.

Relvastus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 4 torpeedoaparaati vööris (8 torpeedoga)
  • 10 vertikaalset miinitoru (20 miiniga)
  • 1 automaatkahur Bofors L/43 (kaliibriga 40 mm)
  • 1 kuulipilduja Lewis (kaliibriga 7,71 mm), mis Nõukogude ajal asendati kuulipildujaga Maxim (kaliibriga 7,62 mm)

Torpeedod

[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaeva Lembit torpeedoaparaadi pikkus on 7115 mm. Algsed 7-meetrised torpeedod, mis olid ostetud Suurbritanniast, läksid Teise maailmasõja alguses "kaduma". Seejärel sobitati mõlemad allveelaevad (Lembit ja Kalev) Nõukogude Liidu torpeedodele 53–27 (modifikatsioon I ja II – 6,98 m), mille konstruktor Richard Korwin-Kossakowsky ehitas ümber Itaaliast pärit torpeedo 53F alusel.

Meremiinid

[muuda | muuda lähteteksti]

1937–1941

Eesti Tüüp A – kere; SSM (EMA) inglise ankur.
Diameeter: 810 mm
Lõhkelaeng: 150 kg
Miinide tagavara: 209 tk. Tallinnas neist 149 tk. Kaotatud Liepājas ja Tallinnas
Veesatud miine: 1941: Lembitul – 40 ja Kalevil – 20

1942–1943

Planeeriti kasutada: CCCP – ЭП
Diameeter: 980 mm
Lõhkelaeng: 300 kg
Miinide tagavara: Läänemerel nende miinide varu ei olnud.
Veesatud miine: 0

1944–1955

Suurbritannia Vickers T-IV
Lõhkelaeng: 145 kg
Diameeter: 890 mm
Miinide tagavara: 100 tk saadetud Inglismaalt.
Veesatud miine: 1944–1945: Lembitul – 60

Laevalt on demonteeritud mitmeid olulisi seadmeid:

  • vasaku parda diiselmootor, mis eemaldati Gorkis, kui Lembitut kasutati õppelaevana;
  • Carl Zeissi originaalperiskoop, mis asendati hiljem nõukogude variandiga;
  • eemaldatud on ka Lembitu luureperiskoop, mida kasutati enne pinnale tõusmist, et näha, kas läheduses on vastaste õhujõude;
  • kadunud on ka hulgaliselt messingist kraane ja muid müügiväärtust omanud detaile.

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Lembitu komandotorn vapiga
    Lembitu komandotorn vapiga
  • Lembitu torpeedosektsioon
    Lembitu torpeedosektsioon
  • Lembitu messiruum
    Lembitu messiruum
  • Lembitu masinaruumi sektsioon
    Lembitu masinaruumi sektsioon
  • Lembitu juhtimisruum
    Lembitu juhtimisruum
  • Lembitu ründeperiskoop juhtimisruumis
    Lembitu ründeperiskoop juhtimisruumis
  • Üks kahest Lembitu sõukruvist
    Üks kahest Lembitu sõukruvist

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Arto Oll. "Eesti sõjalaevastiku olukord ja võimalikud relvahanked Suurbritanniast aastail 1920–1921". // Eesti sõjaajaloo aastaraamat, nr 2 (8), 2012. Lk 211
  2. ↑ Arto Oll. "Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu". Tallinn 2017
  3. ↑ 13. detsember 1987, Mere sügavustes, 23'58"
  4. ↑ "Merevägi langetas lipu mereväe laeval number üks". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2018. Vaadatud 28. detsembril 2018.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Arto Oll. Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu. Argo, Tallinn, 2017. ISBN 978-9949-607-20-4
  • Мирослав Морозов. Подводные лодки ВМФ СССР в Великой Отечественной войне 1941–1945 гг. Летопись боевых походов. Часть 1. Краснознаменный Балтийский флот
  • Eesti allveelaevad lasti vette suure pidulikkusega. Uus Eesti, 10. juuli 1936, nr 183, lk 1
  • Владимир Гринкевич. Краснознаменная подводная лодка «Лембит». Таллин: Ээсти Раамат, 1986

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pildid