Leping kui usuline mõiste on üks aabrahamlike religioonide – judaismi, kristluse ja islami – põhimõisteid. See lähtub Vanas Testamendis kirjeldatud lepinguist inimeste ja Jumala vahel, eelkõige Aabrahami lepingust.
Lepinguks tõlgitakse tavaliselt heebrea sõna berith (ברית). Masoreetlikus piibliversioonis kasutatakse seda 264 korda.[1] Septuagintas ja kreekakeelses Uues Testamendis vastab sellele diatheke (διαθήκη).[2]
Moosese leping on judaismis keskne ning kehtib üksnes juutide kohta. Mittejuudid alluvad judaismi kohaselt Noa seitsmele seadusele, mis kehtestati juba enne seda, kui Mooses Siinai mäel Jumalalt kümme käsku sai. "...Judaism ei keela sellest väljapoole jääjatele lunastust, kuna juudi seaduste kohaselt saavad kõik mittejuudid, kes järgivad Noa seadusi, lunastatud ning tasutud teises ilmas."[3]
Kristluse kohaselt sõlmis Jumal inimestega "Uue Lepingu", mis kas asendab Vanas Testamendis kirjeldatu (supersessionism) või eksisteerib sellega kõrvuti (kahe lepingu teoloogia). Uue Lepingu kohaselt lunastas Jeesuse ristilöömine patust kõik need, kes temasse usuvad (Matteuse 26:28).
Protestantliku kristluse lepinguteoloogia järgi määravad Jumala ja inimese suhteid peamiselt kolm lepingut: lunastusleping (Covenant of Redemption), tööleping (Covenant of Works) ja halastus- või armuleping (Covenant of Grace). Selles teoloogilises süsteemis võib lepingut määratleda "muutmatu, jumalikult kehtestatud õigusliku lepinguna Jumala ja inimese vahel, mis kehtestab nendevahelise suhte tingimused".[4]
Islami kohaselt kutsus Jumal veel loomata Aadama niuetest esile tulevase inimkonna ning pöördus nende poole sõnadega "Kas pole mina teie Issand?", millele vastati: "Jah, me tunnistame seda." See "ürgleping" on Jumala ja inimkonna suhte metaajalooline alus[5], mida kirjeldab 7. suura.
Aabrahamliku usundina tunnistab islam ka Aabrahami lepingut, mida sümboliseerib ümberlõikamine. Igaüks, kes usu omaks võtab, võib saada muslimiks ning sellega lepingu osaliseks.
Leping võib tähendada ka koguduse kokkulepet oma usundi alustes. Indoiraani usulises traditsioonis on Mithra lepingu hüpostaas ning valvab seega moraalsete, ühiskondlike ja inimestevaheliste suhete, sealhulgas armastuse ja sõpruse järele. Tänapäevases zoroastrismis on Mithrast saanud kohtunik, kes kaitseb lepinguid, tagades, et lepingurikkujad ei pääse taevasse