Lignotselluloos on taimne biomass, mis koosneb põhiliselt tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist.
Taimedele annavad tugevuse rakukestad, mille põhikoostisosad on polümeersed süsivesikud (biopolüsahhariidid nagu tselluloos ja hemitselluloos) ning nendega seondunud hüdrofoobne polümeer ligniin. Nimetatud kolm biopolümeeri – tselluloos, ligniin ja hemitselluloos – moodustavad põhimassi Maal levinud taimsest materjalist, vastavalt keskmiselt 33, 30 ja 20 protsenti biomassist. Puidus on nende sisaldus vastavalt 40–50%, 20–30% ja 20–30%.
Lignotselluloos biomass jagatakse nelja põhikategooriasse: põllumajandusjäägid (õled), energiataimed (pajuvõsa), puidujäägid (saepuru) ja vanapaber. Puitumine on polüsahhariidide ja ligniini ladestumine taime raku seintesse, mille tulemusena muutub taime vars jäigaks.
Lignotselluloosse biomassi kolm põhikomponenti interakteeruvad üksteisega ja seetõttu on selle biomassi struktuur ensümaatilisele hüdrolüüsile vastupidav. Samas on ka lignotselluloos biolagunev ja seda lagunemist (sobivates tingimustes toimuvat ensümaatilist hüdrolüüsi) teostavad looduses bakterid ja seened. Lignotselluloos on perspektiivne lähtematerjal bioetanooli või biobutanooli tootmiseks, kuid senised eeltöötlus- ja fermentatsioonitehnoloogiad on küllalt kulukad.