See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2024) |
Spetsifikatsioonid | |
---|---|
Disainitud | 1954[1]–1956[2] |
Videosignaal | NTSC-, PAL- või SECAM-video |
Ühendus | RCA |
Pinge (peak-to-peak) | 1 V |
Kaabli impedants | 75 Ω [3] |
Kontaktid | |
---|---|
1 | andmeside |
2 | GND |
Liitvideosignaal ehk komposiitvideosignaal on analoogvideosignaali vorming, mis edastab tavalahutusega videot (tavaliselt eraldusvõimega 480i või 576i) ühe kanalina. Erinevalt kvaliteetsemast S-Videost (kaks kanalit) ja veelgi kvaliteetsemast komponentvideost (kolm või enam kanalit) on video andmed kodeeritud ühele kanalile. Kõigi nende videovormingute puhul kantakse heli eraldi ühenduse kaudu. Kolm peamist videokodeerimisstandardit on NTSC, PAL ja SECAM.
Liitvideosignaali nimetatakse ka CCVS-ks (Composite Colour Video Signal) (komposiitvärviline videosignaal). Komposiitvärvilised videosignaalid koosnevad kolmest komponendist:
Videosignaal koosneb heledus- (valguse intensiivsus/kogus) ja värvuskomponendist (valguse värv/kvaliteet). Maksimaalne heledusväärtus viitab puhtale valgele (küllastunud heledus), samas kui minimaalne heledusväärtus viitab mustale (heledus puudub). Iga elemendi ehk piksli mõõtmise asukohateave on ühendatud koguse/kvaliteedi mõõtmisega ja teave sünkroonitakse, et saaks luua pildi.
Pildi genereerimiseks mõeldud liitvideosignaali muutujad koosnevad järgmistest komponentidest: värv, video, tühjendamine ja sünkroonimine. Videosignaali heledusosa (luma ehk Y-komponent) sisaldab heledusteavet, samas kui värviosa (chroma ehk C-komponent) sisaldab värvi-, tooni- ja küllastusteavet. Mustvalgetel monitoridel projitseeritakse ainult luma teavet.
Videopilt luuakse pildiekraanil horisontaalselt ja vertikaalselt paigutatud üksikute pikslite järjestikuse värskendamise teel. Alates pildi esimesest reast (ekraani vasakus ülanurgas) valgustab elektronkiir iga pikslit vasakult paremale ja seejärel ülalt alla. Iga värvirea vahel on tühjendusjoon, mille korral rida tühjendatakse (või keelatakse), kui see paigutatakse ümber ühe rea parema otsa vahelt järgmise rea algusse (sarnaselt kirjutusmasina reavahetusega ehk kirjutamisel ühe rea lõppu jõudmisel järgmise rea algusse liikumisega).[4][3]
Dot crawl on visuaalne artefakt, mis on põhjustatud komponentsignaalide liitmisest liitsignaali genereerimiseks. Dot crawl on signaalidefekt, mis on põhjustatud signaali ülekõlamisest, mis on põhjustatud värvuse ja heleduse komponentide vastastikusest modulatsioonist. See on kõige märgatavam, kui värvitooni edastatakse laia ribalaiusega ja selle spekter ulatub heleduse sageduse piirkonda. Kombineeritud allikatest signaalide eraldamiseks ja nende kõrvalekallete eemaldamiseks kasutatakse laialdaselt kammfiltreid. S-Video ja komponentvideo väldivad seda probleemi, kuna komponentide signaale hoitakse eraldi.[5]
Liitvideosignaal on analoogsignaal. Kuna signaali pinge määrab info, on analoogsignaalid vastuvõtlikud raadiolainete ja muude lähedalasuvate seadmete elektrooniliste signaalide häiretele. Analoogsignaalidel on ka väiksem ribalaius kui digitaalsignaalidel, mis tähendab suuremat tihendamist, mis võib pildikvaliteeti negatiivselt mõjutada.[6]
Kodurakendustes ühendatakse liitvideosignaal tavaliselt RCA-liidese abil, mille puhul on juhtme pistik tavaliselt kollane. Sageli on sellega komplektis punane pistik ja valge pistik vastavalt parema ja vasaku helikanali jaoks. BNC-liideseid ja kvaliteetsemat koaksiaalkaablit kasutatakse sagedamini professionaalsetes telestuudiotes ja tootmisjärgsetes rakendustes. BNC-liideseid on kasutatud ka vanemates koduvideomakkides komposiitvideoühenduste jaoks, sageli kasutati heli jaoks kas RCA-pistikut või viiekontaktilist DIN-pistikut. Videokaablid on 75-oomise impedantsiga ja väikese mahtuvusega. Tüüpilised väärtused ulatuvad vahemikku 52–69 pF/m.[7]
Kasutusel on kolm värvikodeerimisstandardit, mille valikust sõltub, kuidas värviteavet moduleeritakse ja heledusega kombineeritakse:
PAL- ja NTSC-süsteemis kasutatakse komponentide värvierinevussignaale kandva signaali genereerimiseks kvadratuurset amplituudmodulatsiooni. Kaks värvierinevuse signaali, R'-Y' ja B'-Y', on moduleeritud eraldi kõrgsageduslikele siinuslaine kandjatele, millel on sama sagedus, kuid 90° faasierinevus. Seejärel liidetakse kaks moduleeritud signaali enne edastamist kokku. Aktiivsete joonte värvide alamkandja sarikest kasutavad dekoodrid algsete värvierinevuste demoduleerimiseks ja eraldamiseks ning kombineerituna heledusega Y saab seda kasutada RGB-värvipildi genereerimiseks. SECAM-süsteemis seevastu kasutatakse kahe erineva alamkandja sagedusmodulatsiooni vahelduvatel liinidel.[4]