Linnud (Aristophanes)

"Linnud" (kreeka keeles Ὄρνιθες Ornithes, traditsiooniline ladinakeelne pealkiri Aves) on Aristophanese komöödia 5. sajandist eKr.

"Linnud" etendus Ateenas linnadionüüsial 414. aastal eKr ja see on Aristophaneselt säilinud 11 komöödia hulgas pikim (1765 värsirida). Erinevaid tekstiga tegelaskujusid on 22, lisaks neile tummad tegelased. Teksti esitasid kolm meesnäitlejat ja koor. Protagonistil ehk esinäitlejal oli vaid üks roll, selles tükis Peisetairos, ülejäänu jaotus kahe näitleja vahel. 24-liikmeline koor oli riietatud lindudeks, igal kooriliikmel erinev lind kehakujuks, ja näitlejad kasutasid maske, polstreid ja falloseid.

2000. aastal kanti "Lindude" proloog ja parodos festivaliprojektina ette Tartu Vanamuusika Festivalil^[1]^[2], koori osa esitas Antiigiteater^[3]. 2006. aastal ilmus lavastuse aluseks olnud tekst ajakirjas Akadeemia.

Sisu

Proloog ja parodos

Kaks ateenlast, Euelpides ja Peisetairos, lahkuvad linnast ja lähevad otsima vaenukägu Tereust, kes oli kunagi olnud inimene, aga müüdi järgi muudetud linnuks. Mehed soovivad Tereuselt küsida, kas ta ehk oskaks neile juhatada elamiseks mõnd mugavamat linna, kus ei oleks tarvis maksta maksusid ja käia kohut. Leidnud Tereuse, kes on ka kõigi lindude kuningas, sisendab Peisetairos talle, et tuleks rajada uus linn – lindude polis, mis asuks inimeste ja Olümpose jumalate vahel õhus. Polise asendi tõttu avaneks lindudel võimalus saada endale võim nii inimeste kui jumalate üle, sest inimeste poolt maa peal põletatavate ohvriandide suits ei jõuaks jumalateni. Tereus satub plaanist vaimustusse. Ta kutsub linnud kokku, et nendega nõu pidada. Linnud on harjunud inimesi pidama oma surmavaenlasteks ja tahavad esialgu mehi tükkideks kiskuda, kuid Tereuse veenmiskunsti abil taltuvad ja võtavad mehed vastu.

Agoon

Peisetairos väidab, et linnud olevat kunagi olnud jumalad, kuid hiljem kaotanud võimu, ning õhutab linde Zeusile sõda kuulutama.

Parabaas

Ehitatakse linna, laotakse müüre, uuele polisele tahetakse nimeks panna Pilvekägula. Juba on jõudnud kuuldus uuest rajatavast linnast inimeste kõrvu, hakkavad saabuma vaatlejad: Poeet, Ennustaja, Maamõõtja, Seadusemüütaja, Erivolinik. Sõnumitooja linnaehituselt annab ülevaate tööde käigust, teine Sõnumitooja teatab, et olla läbi lipsanud saadik jumalate juurest, kes osutub jumalanna Iriseks. Talle antakse ultimaatum Zeusi jaoks ning saadetakse häbiga minema. Inimeste juurest saabub Heerold, kes toob Peisetairosele kuldse pärja tarkuse eest ning räägib, et maa peal valitseb lindude kultus, inimesed kutsuvad üksteist linnunimedega ja jõuavad varsti hulgana kohale endale sulgesid nõutama. Tulevad Isalööja, ditürambide looja Kinesias ja Pealekaebaja, kes kõik soovivad koos lindudega elada, kuid ka nemad saadetakse tagasi. Prometheus toob sõnumi, et Zeus kavatsevat otsida lepitust. Saabuvadki Poseidon, Herakles ja Triballos, traaklaste jumal, vaherahu pakkuma ning nad nõustuvad Peisetairose tingimustega, kes saab endale Zeusi valitsusskeptri ja naiseks kaunitar Basileia.

Eksodos

Koor laulab pulmalaule ja juubeldab: oleme võitnud jumalad.^[4]

Tekst

Aristophanese komöödiatest on "Linnud" ainus, mis keskendub ebareaalsele, mitte-inimestekesksele maailmale. Süžees põimuvad mütoloogia ja linliku elukorraldusega ning kaasaegsete inimestega seonduv. Naljad on jämekoomilised ja obstsöönsed, seksuaalsed ja vahel ekskrementidega seotud, loos viidatakse kõikidele mütoloogilistele ja ajaloost tuntud tegelastele.

Peategelaste kõnes on kasutatud enamasti kaht rütmimustrit, jambilist trimeetrit ja trohheilist tetrameetrit. Kooripartiide meetrumid erinevad kõnevärsist ja on olnud arvatavasti muusikalise saatega retsitatiivid^[4].

Viited

Välislingid

[1] ttps://epl.delfi.ee/kultuur/algamas-on-tartu-vanamuusika-festival?id=50827770

[2] M. Kolk. Valge tuvi vahendusel ja Vahemere äärest. – Sirp nr 19, 19. mai 2000

[3] Aristophanes. Linnud. Proloog ja parodos (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Mari Murdvee). – Akadeemia; 12 (213) 2006. lk 2686–2708

[digar.ee-4] 4,0 ^4,1 Aristophanes. Linnud. Proloog ja parodos (tõlkinud Mari Murdvee). – Akadeemia; 12 (213) 2006. lk 2686–2708

[1]

[2]

[3]

[4]