Lootossuutra

Lootossuutra (sanskriti keeles saddharmapuṇḍarīka-sūtra 'tõelise seadmuse valge lootose suutra'; tiibeti keeles dam pa’i chos padma dkar po’i mdo; hiina keeles 妙法蓮華經 miaofa lianhua jing; jaapani keeles myōhō renge kyō) on üks varajasemaid ja tuntumaid mahajaana suutraid, loodud arvatavasti 1.–2. saj; varajasim tõlge hiina keelde on teada juba 3. sajandist.

Lõuna-Turkestanist pärineva manuskripti lootossuutra.

Lootossuutra väärtustab bodhisattva ideaali ja peab seda ainsaks teeks virgumiseni jõudmisel. Selles kuulutatakse üht ja ainsat virgumisteed ehk ühe sõiduki (ekayāna) õpetust, millega seoses rõhutatakse oskuslike vahendite valdamise tähtsust.

Lootossuutra esitab kontseptsiooni budast, kes ei virgunud mitte alles 2500 aastat tagasi Šākjamunina, vaid on virgunud juba loendamatuid aegkondi tagasi ning ilmub ikka ja jälle siia maailma, et olendeid aidata. Suutra väidab, et kõik, kes seda kuulama juhtuvad, virguvad kunagi.

Lootossuutra algab traditsioonilise avalausega: "Nõnda olen ma kuulnud", misjärel räägitakse, kuidas Buddha koos bodhisattvate ja munkadega kogunesid pistriku mäele.

Lootossuutras kirjeldatakse mitmeid bodhisattvaid (Avalokitešvara, Samantabhadra, Gadgadasvara, Bhaišadžjaraadža jt), kes on erineval moel pühendunud olendite aitamisele ning kelle poole pöördumine ja kelle austamine teeb inimestele head. Lootossuutra on kuulus oma mõistujuttude ja võrdpiltide poolest, mis illustreerivad selle õpetust.[1]

Struktuur ja õpetus

[muuda | muuda lähteteksti]

"Lootossuutra" tekkeaeg on 100 e.m.a – 100 m.a.j. See on kahest osast koosnev liittekst, millest esimene puudutab upāya't ning ekayāna't ning teine Buddha elu. Upāya ehk "oskuslikud vahendid" on suutra keskne teema ning see kirjeldab, kuidas Buddha oma õpetust vastavalt kuulajaskonna vaimsele võimekusele kohandab. Seega sõltub õpetuse väärtus selle mõjust õpilase meelele. See idee sai mahajaanas väga oluliseks ning seda kasutatakse erinevates suutrates kätketud õpetuste ühtseks tervikuks sidumiseks ning suutrates leiduvate vastuolude selgitamiseks: suutrad õpetavad eri tasemega tõdesid, mis on mõeldud erineva valmisolekuga kuulajatele.[2]

Ekayāna ehk "ühe tee" õpetus kinnitab, et kolm yānaät – śrāvaka-yāna (šraavaka ehk "kuulaja tee"), pratyekabuddha-yāna (pratjekabuddha ehk "buda iseendale", nende tee, kes jõuavad üksinda virgumisele ega õpeta teisi) ning bodhisattva tee (bodhisattva-yāna) – ei kujuta endast erinevatele eesmärkidele viivaid teid, vaid on kõik ühe ja sama yāna avaldused, milleks on mahajaanale omane bodhisattva-yāna, mis kätkeb endas kuut ületavat toimingut ning viib lõpliku virgumiseni. Ülejäänud kaks yāna't on Buddha upāya'd ehk erineva vaimse suutlikkusega inimeste jaoks loodud kohandused.[2]

11. peatükis ilmub buda Prabhūtaratna, kes annab teada, et tegemist ei ole uue suutraga, vaid loendamatud budad on seda loendamatute aegkondade jooksul ikka ja jälle kuulutanud. Tema ilmumine annab ka tunnistust sellest, et ühel ja samal ajal saab ühes paigas olla mitu buda korraga, mis vastandub varasemale vaatele, mille järgi saab ühes maailmasüsteemis olla korraga vaid üks buda. Lisaks kinnitab Prabhūtaratna ilmumine, et buda parinirvaana ei muuda teda juurdepääsmatuks, kuna Prabhūtaratna vaibus nirvaanasse juba loendamatuid aegkondi tagasi.[2]

Suutras leidub palju värvikaid ja kaasahaaravaid mõistulugusid ning dramaatilisi võrdpilte, mille kaudu õpetust edasi antakse. Need lood on ka tavainimesele lihtsasti mõistetavad ning see võib samuti olla suutra tohutu menukuse põhjuseks.

Tähtsus eri koolkondades

[muuda | muuda lähteteksti]

Lootossuutra on kogu Ida-Aasia populaarsemaid budistlikke tekste, mis kätkeb õpetust upāya’st ning sätestab arhati, bodhisattva ja pratjekabuddha vahekorra, seega ka mahajaana positsiooni mitte-mahajaana koolkondade suhtes. Suutra õpetab, et virgumine on kättesaadav kõikidele elusolenditele, neis peitub budaloomus, mis on ühest küljest võime saada budaks ning samas ka olendi algne, rikkumata ja puhas olemus.[3]

Lootossuutra sai eriti populaarseks Hiinas ja Jaapanis, kus ta on mitme koolkonna alustekstiks (tiantai Hiinas, tendai ja Nichireni koolkond Jaapanis). Tiantai koolkond peab Lootossuutrat viimaseks ja lõplikuks Buddha antud õpetuseks. Nichireni koolkonna ilmalikus tiivas sai oluliseks virgumisele viivaks teguriks Lootossuutra nime austamine ja selle lausumine mantrana.[1]

Hiina tiantai koolkonnas peetakse "Lootossuutrat" Buddha ülimaks kõikehõlmavaks õpetuseks.[4] Väidetavalt oli tegu eelviimase suutraga, mida Buddha enne Parinirvaanasse vaibumist kuulutas. "Lootossuutrale" keskendub ka tiantai koolkonna Jaapani versioon tendai, samuti Jaapani Nichireni koolkond, kus oluliseks harjutusviisiks on daimoku ehk vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" retsiteerimine (jaapani keeles 南無妙法蓮華経 Namu Myōhō Renge Kyō).

"Lootossuutra" on oluline ka teistes mahajaana koolkondades.

Eesti keeles on ilmunud katkendid Teet Toome tõlkes (2006, 2010).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Ida mõtteloo leksikon: Lootossuutra. [1]
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 98-100.
  3. ↑ Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 134.
  4. ↑ Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 159

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.