Loovkirjutamine

Loovkirjutamist (inglise keeles creative writing) vastandatakse laiemas tähenduses teadustekstide kirjutamisele, kitsamalt mõistetakse loovkirjutamise all eri liiki poeetiliste tekstide loomist. Loovkirjutamise mõistet defineeritaksegi seetõttu tavaliselt olenevalt kontekstist.^[1]

Loovkirjutamise kontseptsioon sai alguse 1970. aastatel USA-s psühhoteraapia valdkonnas, kust ideed kandusid kiirelt ka teistele aladele. Tänapäeval kasutatakse loovkirjutamise mõistet nii meditsiinis, psühhoteraapias kui ka hariduses.^[1]

Loovkirjutamine kirjutamisdidaktikas

Didaktikud ja keeleteadlased on vaielnud loovkirjutamise efektiivsuse üle keeleõppes. Ühel pool on analüütilis-interpreteeriva õppetöö pooldajad, teisel pool aga järjekindlad loovate meetodite esindajad.^[2] Tänapäeval on koolitunnis üldjuhul mõlemad õppimisviisid esindatud ning neid kombineeritakse omavahel.

Gabriele Pommerin tõstab esile neli loovkirjutamise aspekti.

1. Loovkirjutamine on vajalik vastukaal üksnes normidele orienteeritud kirjutamisõppele.
2. Loovkirjutamine võimaldab võõrkeeleõppijal juba algajana kirjutada väikseid terviklikke ja väljendusrikkaid tekste, kasutades nendes väikest hulka semantilisi ning süntaktilisi vahendeid.
3. Loovkirjutamist iseloomustab pingevaba atmosfäär, mis loob soodsad tingimused keeleliste võimaluste mänguliseks proovimiseks.
4. Loovkirjutamise tulem ei ole enam eelnenud suure vaeva kardetud lõpptulemus, vaid tekst, mis motiveerib lugema, arutlema ja uusi tekste kirjutama.^[3]

Loovkirjutamise protsessis on esmatähtsad looja ise ja loomeprotsess. Õppijalt eemaldatakse kohustus olla veatu ja loogiline. Õppija eesmärk on kirjutamise kaudu iseendale lähemale jõuda, mõista oma tugevusi ja nõrkusi, näha end toimimas erinevates rollides, õppida valikuid tegema. Samuti on eesmärk sisestada õppijatesse usku, et kõik nad on loovad ning head kirjutajad.^[1]

Vaata ka

• poeetika
• keeleteadus

Viited

1. Pille Leola (2012). Loovkirjutamine mina-pildi kujundamise abivahendina. [Magistritöö]. Tartu: Tartu Ülikooli Eesti ja üldkeeleteaduse instituut.
2. Merle Jung (2006). Keelemängulised tekstid kirjaliku tekstiloome impulssidena saksa keele õpetamisel võõrkeelena. [Analüütiline ülevaade]. Tallinn: Tallinna Ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid.
3. Gabriele Pommerin (1995). Kreatives Schreiben im Bereich Deutsch als Fremdsprache. – H. Popp (koost). Deutsch als Fremdsprache. An den Quellen eines Faches. Festschrift für Gerhard Helbig zum 65. Geburtstag. München: iudicium. Lk 665–683.