Lophelia pertusa

Lophelia pertusa

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Ainuõõssed Cnidaria
Klass Õisloomad Anthozoa
Selts Kivikorallilised Scleractinia
Sugukond Carophylliidae
Perekond Lophelia
Liik Lophelia pertusa
Binaarne nimetus
Lophelia pertusa
Linnaeus (1758)

Sünonüümid

Dendrosmilia nomlandi
Lophelia californica
Lophelia prolifera
Lophelia subcostata
Lophohelia affinis
Lophohelia tubulosa
Madrepora pertusa
Madrepora prolifera

Lophelia pertusa on kivikoralliliste seltsi kuuluv süvaveekorall.

Nimi Lophelia on tulnud kreekakeelsest sõnast lophos (kobar, tutt, kõrgendus) ja helios (päike), mis viitab päikesesarnasele korallipolüübi kujule.

Süvavee oaasid

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 1. Sügavvee koralli keskkond (MAREANO/Institute of Marine Research, Norway)

Kuna Lophelia pertusa kasvab/elutseb külmas, sügavas ja pimedas vees, on neid väga raske avastada ja uurida. Kasvades ekstreemsetes tingimustes, moodustavad need nn süvavee oaase, mis on elupaigaks paljudele kaladele ja mereselgrootutele. Seepärast võib neid nimetada ka süvavee vihmametsadeks (Joonis 1).

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed andmed Lophelia pertusa olemasolust Norra vetes pärinevad 1755. aastast, kui Bergeni piiskop Erich Pontoppiden ja teadlased Kopenhaageni kuninglikust teaduse akadeemiast, mainisid süvavee koralle teoses "Norra looduse ajalugu" [1]. Carl von Linné esitas Lophelia pertusa teadusliku esmakirjelduse 1758. aastal. Tema nimetas neid valgeteks korallideks nende värvuse tõttu. Kalamehed on olnud teadlikud Lophelia pertusa esinemisest Norra rannikul sajandeid, sest need valged, imelikud ja võõrapärased moodustised jäid nende võrkudesse kinni.

Seoses uute naftaleiukohtade otsingutega Norra vetes hoogustus merepõhja kaardistamine 1980ndatel ja selle tõttu avastati arvukalt uusi Lophelia pertusa asukohti.[2] Viimastel aastakümnetel ühenduses tehnoloogia arenguga võimaldavad seadmed nagu ROV (kaugjuhitavad veealused sõidukid), külgsonar ning seismilised andmed merepõhja täpsemalt kaardistada, tänu millele on kaasnenud uute leiukohtade avastamine. Teadlased on hakanud järjest suuremat huvi tundma nende omapäraste ja salajaste ökosüsteemide vastu sügaval merepõhjas.

Leviku piirkond

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 2. Lophelia pertusa leviku ala (MAREANO/Institute of Marine Research, Norway)

Lophelia pertusa elab kõikides maailmaookeanides, kuid rohkeimad ja uurituimad leiukohad asuvad Atlandi ookeani põhjaosas. Rohked leiukohad paiknevad veel Islandi lõunaosas, ümber Fääri saarte, Iirimaa edelaosas, Kanada idarannikul ja peaaegu pidev vöönd süvavee Lophelia korallrahusid palistab merepõhja Barentsi merest (mis on Põhja-Jäämere osa) kuni Hispaania rannikuni (vaata Lophelia pertusa leiukohad kaardil joonis 2). Kuid kõige tihedamini korallidega asustatud piirkond paikneb Norra vetes, kus kõige põhjapoolseim leiukoht on Hjemsöybank 71° 21′ N, 24° 0′ E ja kõige lõunapoolseim leiukoht on Oslo fjordis nn Tisleri riff. Tisleri riff asub kõigest 800 km kaugusel Eestist. Praeguseks on Norra rannikul üle 1000 kinnitatud Lophelia pertusa asukoha (Joonis 2B). Arvatakse, et nende arv on tunduvalt suurem ja eeldatakse, et Norra vetes katavad rifid umbes 2000 km² suuruse merepõhja pindala[3],[4][5].

Lophelia pertusa elab 100–400 m sügavuses vees. Kõige madalam asukoht on avastatud 39 m sügavuselt Kesk-Trondheimi fjordis Norras ja siiani teadaolev sügavaim leiukoht on 3383 m sügavusel New Englandi veealusel mäel, Florida lähedal. Paiknedes sügaval ja külmas vees on neil võrreldes nende troopiliste sugulastega erinevad keskkonnatingimused.

Keskkonnanõuded

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 3. Lophelia pertusa temperatuuri ja soolsuse intervall

Tihe leviala Norra rannikul viitab sellele, et antud piirkond on igati sobiv Lophelia pertusa elutegevuseks. Lophelia pertusa vajab eeskätt sobivat temperatuuri ja soolsust. Eelistatud temperatuurivahemik on 6–8 soojakraadi, kuid vaatlused Vahemerest näitavad, et nad võivad elutseda ka +13-kraadises vees. Vee soolsus peab ületama 32‰, mistõttu neid ei leidu meie riimveelises Läänemeres (vt joonis 3).

Lisaks sobivale temperatuurile ja soolsusele vajab Lophelia pertusa tugevat alusmaterjali, kuhu koralli larve saaks kinnituda. Uute kasvualade koloniseerimiseks (asustamiseks) sobib kaljune põhi või mõni muu tugev materjal merepõhjas, kuid selleks võib olla ka tehismaterjal. Põhjameres on Lophelia pertusa kolooniaid leitud laevavrakkidelt, kaablitelt ja naftapuurtornidelt.[6] Olles ennast sobivalt asustanud, kasvavad uued kolooniad eelkäijate toestele.

Anatoomia ja morfoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 4. Lophelia pertusa ehitus

Süvavee korall Lophelia pertusa kuulub ainuõõssete hõimloomade klassi kuhu kuuluvad ka meriroos ja meduus. Alamklassiks on kuudikkorallid (Hexacorallia ehk Zoantharia).

Lophelia pertusa on üks kuuest süvavee korallist, mis moodustab sarvotest (lubjast) riffe. Kui üle 800 troopilise koralliliigi moodustavad korallriffe siis süvavee korallide puhul on see haruldane nähtus.

Lophelia pertusa moodustab suuri, hargnevate harudega, põõsastikusarnaseid kolooniaid, mis võivad olla kuni 2 m kõrgused. Need kolooniad koosnevad tuhandetest üksikutest loomadest nn polüüpidest. Lophelia pertusa polüüp on poolläbipaistev ja neil esineb kuni 50 kombitsat (vt joonist 4).

Korallpolüübi kombitsad on varustatud kõrverakkudega, mis on abiks toidu püüdmisel. Korallidel ei ole magu ega sooli, selle asemel on õõs. Siit tuleneb ka nimetus ainuõõsne. Polüübid on ümbritsetud lubjakestaga/toesega. Kui üks põlvkond koralle sureb, kasvab surnud korallide skelettide peale uus põlvkond ning nii tekivadki korallrifid.

Kasv

[muuda | muuda lähteteksti]

Süvavee korallid kasvavad väga aeglaselt. Lophelia pertusa kasvab aastas umbes 1–25 mm. Tema kasvukiirus sõltub teda ümbritsevast toiduainete hulgast vees ja veetemperatuurist (Freiwald 1998). Vaatamata oma aeglasele kasvule on nad võimelised aja jooksul moodustama massiivseid korallriffe, mis võivad olla üle 30 m kõrged ja sadu meetreid pikad (joonis 5). Siiani teadaolev suurim süvavee korallriff Norra vetes ja üldse kogu maailmas, nn Rösti riff, asub Lofootide lähedal. Rösti riff avastati 2002. aasta mais. See riff on umbes 40 km pikk, 2–3 km lai ja üle 40 m kõrge.[7]

Joonis 5. Lophelia pertusa rifid Fugle saare lähedal Põhja-Jäämeres

Joonisel 5 on näidatud 7 korallriffi, mis asuvad Põhja-Norras Fugle saarest ida pool umbes 150 m sügavusel. Need on ühed põhjapoolsemad ja kõrgemad korallrifid maailmas. Kõige kõrgem Lophelia pertusa riff arvatakse olevat 41 m kõrgune. Arvutused näitavad, et need korallid on üle 8000 aasta vanad. See tähendab, et Lophelia pertusa korallidel Põhja-Jäämere külmades ja pimedates tingimustes võtnud umbes 8000 aastat, et kasvada Pika Hermanni torni kõrguseks (45m)[8][9]. Kõige vanemad isendid Norra rannikul on leitud Sula piirkonnast, mille vanuseks hinnatakse üle 8600 aasta. Oma pikaealisuse, aeglase kasvukiiruse ja madala paljunemiskiiruse tõttu on need ökosüsteemid eriti tundlikud igasuguse inimtegevuse suhtes, eriti kalanduse ja naftatootmise valdkonnas.

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Troopilised korallid vajavad valgust, kuna nad elavad sümbioosis fotosünteesiva vetikaga. Vetikas varustab koralle toitainetega. Vetikas on see, mis annab korallidele suurepärase värvuse. Kahjuks süvavee korallidel selline koostöö puudub. Elades üle 100 m sügavuses vees, kuhu päikesekiired ei ulatu, peavad nad kasutama teisi võimalusi toitumiseks. Lophelia pertusa on nn passiivsed filtertoitujad.[10] Nad püüavad toiduosakesi kombitsate abil veest. Kombitsad töötavad nagu võrgud, kuhu vees hõljuvad toiduosakesed kinni jäävad. Merepõhjas on süvavee voolud või hoovused, mis transpordivad toiduosakesi neile. Aga suurem osa toiduainetest langevad alla ülemistest veekihtidest. Seega jääb Lophela pertusa

Keskkonnaaspektid

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 6. Lophelia pertusa ökosüsteemid Norra rannikul (HM/MAREANO/Institute of Marine Research, Norway)

Korallrifid on ühed väärtuslikumad ja mitmekülgsemad ökosüsteemid Maal (vt joonis 6).

Korallrifid koos seal elutsevate loomadega on vihmametsade järel suuruselt teine ökosüsteem maailmas. Uuringud on näidanud, et Lophelia pertusa riffidel on peaaegu sama suur bioloogiline mitmekesisus kui troopilistel. Need on elupaigaks ja pelgupaigaks mereselgrootutele nagu käsnas, mollusk, okasnahkne ja koorikloomad. Üle 1300 selgrootu on leitud Lophelia pertusa riffidelt Põhja-Atlandi ookeanis.[11] Lophelia pertusa rifid on oluliseks elu-, toitumis- ja kudemispaigaks paljudele kalaliikidele nagu tursk, meriahven ja lest.[12] Seetõttu kutsutakse neid veealusteks oaasideks. Oma bioloogilise mitmekesisuse ja eripärase ökosüsteemi tõttu on oluline, et neid tuleb säilitada tulevastele põlvkondadele. Teine oluline aspekt on, et korallid on olulised keskkonnaarhiivid. Nende skeletid kasvavad ringide kaupa nagu puud, säilitades infot varasemast merevee temperatuurist ja toiduainete hulgast. Seda infot kasutavad teadlased globaalsete kliimamuutuste uurimiseks ja mõistmaks keskkonnamuutusi maal.

Inimmõju ja ohutegurid

[muuda | muuda lähteteksti]
Joonis 7. Lophelia pertusa kalapüügi kahjustused Norra rannikul (HM/MAREANO/Institute of Marine Research, Norway)

Korallid on aeglaselt kasvavad ja haprad mereorganism, mis muudab neid kaitsetuks igasuguse inimtegevuse tõttu. Kasvades pimedas ja sügavas vees on Lophelia pertusa tähtsust raske hinnata inimesele ja elule meres. Lophelia pertusa riffe ähvardavad arvukad ohud. Otsesed ohud Lophelia pertusa süvavee korallidele Norra vetes on naftatööstus, kalandus, turism ja teadustöö. Lophelia pertusa rifid on tuntud kui head kalapüügikohad. Seetõttu püütakse võrgud asetada vahetult korallidele või rahude ümber nii, et korallid nendesse kinni jääksid. Üheks ohtlikumaks kalapüügimeetodiks on põhjatraal, mis "kammides" üle merepõhja lõhub korallipõõsaid, tasandab merepõhja, kahjustab ja eemaldab liike, kes elutsevad korallidel. Lophelia pertusa suspensioon toiturid on seetõttu eriti tundlik suurenev settimine, traalimise tagajärjel tekitatud sogane merevesi ummistab õõsi ja kahjustab nende elutegevust. Lophelia riffide läheduses käib aktiivne tööstuslik kalapüük, vt joonist 7. Uuringud on näidanud, et kalapüük on kahjustanud ligilaudu 30–50% korallriffe Norra rannikul. Näiteid traalimiskahjustustest on leitud ka Iirimaal.

Nafta on oluline maavara Norras ja suure tähtsusega majandusele. Kõik naftapuurtornid asuvad avameres, mille lähedal esineb Lophelia pertusa. Naftatööstus mõjutab Lophelia pertusa riffe mitmeti. Uute puurtornide rajamine muudab merepõhja ja keskkonnatingimusi. Lisaks paigaldatakse veealuseid torusid ja kaableid, mis võivad minna üle Lophelia pertusa leviala.

Kaudset hädaohtu tekitavad merereostus ja kliimamuutused.

Viimastel aastakümnetel on laevaliiklus suurenenud Norra ranniku vetes, eriti naftatankerite arv. Igasugune nafta tootmine ja transport avamerel on alati seotud riskiga nafta lekkega merre. Keskkonda reostavad ained (õli või kütus) mõjutavad negatiivselt mereorganisme. Külmas kliimas on elutegevusprotsessid aeglustunud, nii et reostus ei hajub aeglaselt. Korallid vajavad eluks suhteliselt stabiilset temperatuurivahemikku, siis globaalse kliima soojenemine mõjutab meretemperatuuri ja seeläbi ka süvavee koralle. IPCC 2001 raport näitas, et merevesi on viimase 150 aasta jooksul soojenenud 0,1 kraadi. Kiire temperatuuri tõus võib olla talumatu Lophelia pertusa'le ning juhtuda, et nad ei suuda kohaneda kiirete keskkonna muutustega. Drastilised temperatuuri muutused võivad mõjutada füsioloogiat ja lubjastumist. Seoses süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusuga atmosfääris muutub merevesi happelisemaks (madalam pH), mille tagajärjel korallide lubjateoseid lahustuvad vees ja korallrahud võivad kaduda.

Lophelia pertusa kaitsealad Norra vetes

[muuda | muuda lähteteksti]

Seni on kaitse alla võetud kuus korallriffi (asukohad märgitud joonisel 2): Sula riff (1999), Iverryggeni riff (2000), Selligrunneni riff (2000), Røsti riff (2003), Fjellknausene riff ja Tisleri riff (2003). Nendes piirkondades on keelatud kalapüük põhjatraaliga.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Wilson, J. B. 1979. "‘Patch’ development of the deep-water coral Lophelia pertusa (L.) on Rockall bank". Journal of Marine Biology Ass. U.K. 59: 165–177.
  2. ↑ Hovland, M. 2008. "Deep water corals"
  3. ↑ FOSSÅ,J.H., MORTENSEN,P.B. & FUREVIK,D.M. 2000 "Lophelia-korallrev langs norskekysten, forekomst and tilstand". Fisken og Havet 2:1–94
  4. ↑ FOSSÅ,J.H., MORTENSEN,P.B. & FUREVIK,D.M. 2002 "The deep-water coral Lophelia pertusa in Norwegian waters: distribution and fishery impacts". Hydrobiologia 471:1–12
  5. ↑ MAREANO, MAREANO maps depth and topography, sediment composition, contaminants, biotopes and habitats in Norwegian waters. Programme co-ordinator Lene Buhl-Mortensen, Institute of Marine Research (IMR)
  6. ↑ ROBERTS,J.M. 2002 "The occurrence of the coral Lophelia pertusa and other conspicuous epifauna around an oil platform in the North Sea". Journal for the Society for Underwater Technology, 25:83–91
  7. ↑ MORTENSEN,P.B., HOVLAND,M.T., FOSSÅ,J.H. & FUREVIK,D.M. 2001 "Distribution, abundance and size of Lophelia pertusa coral reefs in mid-Norway in relation to seabed characteristics". Journal of the marine Biological Association of the UK 81: 581–597
  8. ↑ Lindberg, B.; Berndt, C.; Mienert, J. 2007. "The Fugløy Reef at 70°N; acoustic signature, geologic, geomorphologic and oceanographic setting". International Journal of Earth Sciences 96(1): 201–213.
  9. ↑ Moumets, H. 2008. "The Fugløy cold-water coral reefs on the south-western Barents Sea shelf: their morphology, distribution and environmental setting." Master thesis. Tromsø.
  10. ↑ MORTENSEN,P.B. 2001 "Aquarium observations on the deep-water coral Lophelia pertusa (L. 1758) (Scleractinia) and selected associated invertebrates". Ophelia 54 (2): 83–104
  11. ↑ FREIWALD,A. 1998 "Geobiology of Lophelia pertusa (Sclerctinia) reefs in the North Atlantic". Habilitationsschrift zur Erlangung der venia legendi am Fachbereich Geowissenschaften der Universität Bremen, Universitat Bremen, p.116
  12. ↑ HUSEBØ,A., NØTTESTAD,L., FOSSÅ,J.H., FULVIK,DM. & JØRGENSEN,SB. 2002 "Distribution and abundance of fish in deep+sea coral habitats". Hydrobiologia 471:91–99
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "C1H41" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]