"Lucrezia Borgia" on Gaetano Donizetti ooper (melodramma) kahes vaatuses proloogiga Felice Romani libretole Victor Hugo tragöödia "Lucrèce Borgia" (1833) järgi.
Esmaettekanne toimus 26. detsembril 1833 Milano Teatro alla Scalas.
"Lucrezia Borgia" on üks Donizetti parimatest teostest, mis on loodud tema kahe verstaposti "Anna Bolena" (1830) ja "Lucia di Lammermoori" (1835) vahel. Seda on hinnatud tema karjääri üheks parimaks romantilise melodraama tunnustega traagiliseks ooperiks, mis avaldas tugevat mõju tolle aja üldisele ooperiloomingule. Ooperis on stseene, mida iseloomustab elav, kerge ja elegantne stiil ning mis ei sarnane enam tollal laialdaselt kasutusel olnud Rossini stiiliga.
10. oktoobril 1833 sõlmis Donizetti lepingu Milano La Scala uue impressaario, hertsog Carlo Visconti di Modronega kahe ooperi komponeerimiseks. Mõlema eest pidi ta saama 6500 Austria liiri. Karnevalihooaja avaooperi faabulaks valis Donizetti ise Victor Hugo draama "Lucrèce Borgia", mis oli Pariisis olnud vaid paar kuud varem esimest korda laval ja mida ta oli näinud. Teine oli "Gemma di Vergy", mis esietendus aasta pärast järgmise karnevalihooaja avaetendusena.
Donizetti oli Hugo materjali dramaatilistest võimalustest vaimustuses, kuid libretot koostama asunud Felice Romanile ei meeldinud kõhedust tekitav süžee. Helilooja ja libretisti suhted halvenesid sedavõrd, et pärast Lucrezia teksti valmimist ei soovinud Romani enam Donizettiga koos töötada. Maestro kasutas siiski hiljem paaril korral Romani nõusolekul tema poolt varem kirjutatud libretosid. Donizetti ja Romani olid teinud koostööd alates helilooja kahetsusväärsest debüüdist La Scalas ooperiga "Chiara e Serafina" 1822. aastal. Hiljem oli nende ühist tööd saatnud triumf ooperitega "Alina, regina di Golconda" (1828), "Anna Bolena" (1830) ja "Armujook" ("L'elisir d'amore", 1832) ning uus läbikukkumine ooperiga "Ugo, Conte di Parigi" (1832).
Proovide ajal oli probleeme primadonna Henriette Méric-Lalandega. Tollane juhtiv sopran ei tahtnud proloogis maskeeritult esineda, sest kartis, et publik ei tunne teda ära. Nimiosa esitanud Méric-Lalande nõudis lepingujärgseid privileege, mille hulka kuulus ka, et just tema esitab ooperit lõpetava suure aaria. Ta polnud rahul maestro plaaniga lõpetada ooper tenori etteastega. Donizetti pidi soostuma ja pani ooperi lõppema Lucrezia kabalettaga, milles ta leinab poega, kelle oli just mürgitanud. Uueks lavastuseks La Scalas 1840. aastal muutis Donizetti ooperi lõpu selliseks, nagu oli algselt plaaninud ja pani viimaseks muusikanumbriks sureva Gennaro ariooso. 1843. aastal Pariisis esiettekandeks komponeeris II vaatusesse juurde uue kabaletta vastavalt teise primadonna, sopran Giulia Grisi soovile ning uue aaria tenorile. Kuid igal etendusel oli ooperi tuntuim number Orsini brindisi (joogilaul) II vaatuses "Il segreto per esser felice".
Esietendus polnud eriliselt edukas. Toosama primadonna polnud vormis ja sai vaevu oma ülesannetega hakkama. Publikut häiris ka kõhedavõitu faabula ja asjaolu, et osalised polnud publiku meelest nõutud moraalsusega. Kuid alates teisest etendusest kogus ooper populaarsust ja seda mängiti sellel hooajal Milano teatris koguni 33 korda. Edasiste pingete ärahoidmiseks esitati seda mujal Itaalias sageli erineva pealkirja all ja mõningaste sisuliste muudatustega. Pärast esimest etenduste seeriat Milanos lavastati ooper uuesti alles 1836. aastal Firenzes pealkirjaga "Eustorgia da Romano". Teised asenduspealkirjad olid "Alfonso, Conte di Ferrara, Dalinda, Elisa da Fosco, Giovanna I Napoli" ja "Nizza de Grenade". Napolis, kus Donizetti alaliselt elas, keelustati ooper 1834. aasta juulis ning seda sai esitada seal alles 1848. aastal, kui toimus revolutsioon ja Donizetti suri.
Oma raskused olid ka ooperi laval püsimisega Pariisi Théâtre des Italiensis. Esietenduse järel 31. oktoobril 1840 kiskus olukord kohe kiiva. Victor Hugo polnud rahul, et kasutati tema näidendit ilma tema loata ja käidi sellega meelevaldselt ümber. Hugo pöördus kohtusse ja võitis. Sekkus ka Borgia perekond, kes tänu oma headele sidemetele Vatikaniga saavutas, et tsensor keelas hoopis ooperi esitamise. Tükk võeti mängukavast maha. Kuid sellest keelust mindi mööda. Libreto töötati ümber, osa tegelasi muudeti türklasteks ning kogu tegevus toimus Türgis. Seejärel tuli ooper Pariisis uuesti lavale 16. jaanuaril 1845, kuid pealkirjaga "La rinnegata" ("Renegaat").
Nendele tagasilöökidele vaatamata püsis ooper repertuaaris 50 aastat kuni 19. sajandi lõpuni. Olgu märgitud, et noor Verdi nägi "Lucrezia Borgiat" Milanos oma üliõpilaspäevadel ja on väidetavalt saanud sellest ooperist inspiratsiooni, mida kasutas hiljem oma ooperites "Rigoletto" ja "La Traviata". Donizetti Lucrezia loost kujunes maestro teiste meistriteoste "Armujook", "Lucia di Lammermoor" ja "La favorite" kõrval tema enamesitatud teos 19. sajandil. Seda lavastati pärast Milano esiettekannet veel Veneetsias (1838, 1844), Londonis (1843), New Orleansis (1843), New Yorgis (1843, 1847,1854, 1876), Napolis (1848), Stockholmis (1853) ja Philadelphias (1882).
Isegi 20. sajandi alguses, kui enamik bel canto ajastu tõsiseid oopereid oli unustatud, ilmus Lucrezia Borgia ikka aeg-ajalt mõne nimeka teatri mängukavva. Etendusi oli New Yorgi Metropolitan Operas (1905) Enrico Caruso osalemisel, Milano La Scalas (1912), Firenze Maggio Musicales (1933) ja kontsertetendusena New Yorgi Carnegie Hallis (1965).
See ooper esitab väga kõrgeid nõudmisi lauljatele, mistõttu tänapäeval kantakse juhtivates ooperiteatrites teos ette kohe, kui neil on selleks nõutava tasemega koloratuursopran Lucrezia rolli jaoks või mõni väga hea tenor. Lucrezia Borgia roll on jõukohane vaid tippklassi koloratuursopranitele. Seda on 20. sajandi teisel poolel esitanud Montsserat Caballé, Leyla Gencer, Mariella Devia, Beverly Sills , Joan Sutherland, Renée Fleming, Edita Gruberová ja Sondra Radvanovsky.
Helisalvestised on aastatest 1965, 1966, 1974, 1975, 1976, 1977, 1978, 1979, 1980, 1989, 2007, 2009, 2010, 2012, 2013 ja 2019.
Tegevus toimub 16. sajandi alguses Veneetsias ja Ferraras. See on ajalooliselt tuntud lugu paavst Alexander VI tütre Lucrezia Borgia (1480−1519) elust. Gennaro tuleb koos sõprade Maffio Orsini, Liverotto, Petrucci, Gazella ja Vitellozzoga Veneetsiasse, et osaleda karnevalil. Sõbrad jätavad Gennaro üksi ja ta istub jalgu puhkama. Tema juurde tuleb maski kandev naine. See on Lucrezia Borgia, kes teab ainsana, et Gennaro on tema poeg. Kui sõbrad naasevad, avastavad nad suure ehmatusega, et ilus naine, kellega Gennaro kohtus, on kurikuulus Lucrezia Borgia. Armukade Ferrara hertsog Alfonso d’Este on Lucrezia neljas abikaasa, kes kahtlustab, et naisel on suhe Gennaroga. Noormees kinnitab, et tal pole mingeid tundeid Lucre¬zia vastu, kuid hertsog laseb ta arreteerida. Lucrezia korraldab Gennaro põgenemise. Printsess Negroni juures toimub Veneetsia karnevali¬hooaja avamispidu. Seal on ka Gennaro oma sõpradega. Neile antakse mürgitatud veini. Gennaro saab peole saabunud Lucrezialt teada, et on tema poeg. Lucrezia pakub noormehele vastumürki, millest too keeldub. Gennaro on oma päritolust šokeeritud ning eelistab surra koos sõpradega.
Dirigeeris Eugenio Cavallini