Luhatäpik | |
---|---|
Luhatäpik äiatari õisikul | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Klass |
Putukad Insecta |
Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
Ülemsugukond |
Papilionoidea |
Sugukond |
Koerlibliklased Nymphalidae |
Perekond |
Täpik Argynnis |
Liik |
Luhatäpik |
Binaarne nimetus | |
Argynnis ino Rottemburg 1775 | |
Sünonüümid | |
Brenthis ino |
Luhatäpik (Argynnis ino L., sünonüüm Brenthis ino) on koerlibliklaste sugukonda täpiku perekonda kuuluv päevaliblikaliik.
Teaduslikult kirjeldas luhatäpikut nime Argynnis ino all esimesena Linnaeus ja nime Brenthis ino all saksa putukateadlane S. A. von Rottemburg.
Luhatäpik on saanud oma ladinakeelse nime vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Ino järgi.
Luhatäpiku tiibade siruulatus on 34–42 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud.
Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas.
Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa[1], samuti ürt-punanupu, kibuvitsa, kahkjaspunase sõrmkäpa, muraka, kitseenela ja mustnupu lehtedel.
Luhatäpikul on aastas üks põlvkond. Röövik on umbes 25 mm pikk. Nad on valged, hallid ja pruunid. Röövikuid saab kohata mai lõpust juuni keskpaigani.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Luhatäpik |