Luisk

Kiviluisud

Luisk on vahend, millega teritatakse lõikeriistu.[1] Kivist tehtud luisk sarnaneb tahuga[1] ning lõunaeesti murretes nimetati seda ka kõvask, mujal Eestis kõvasi.[2] Puidust valmistatud luisu üldine nimetus oli veel laast.[3]

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskpaigani kasutati Eestis laialdaselt puuluiske, mis olid valmistatud peamiselt tammest, vahtrast või kadakast. Põhja- ja Lääne-Eestis olid rohkem kasutusel kõvast liivakivist omavalmistatud luisud. Vabrikuluisud tulid kasutusele 19. sajandi teisel poolel.[4]

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Saartel ja Loode-Eesti rannikualadel valmistati puuluisud Skandinaavia eeskujul neljakandilise pulga kujuga. Nad olid kaetud paksu kihi kleepainega (tõrva või vahaga) ning üle puistatud peene liivaga. Mandril, eriti Lõuna-Eestis olid luisud Ida-Euroopale omaselt valmistatud paksu laastu kujulisena. Need kaeti tõrva ja liivaga või ainult liivaga, mis püsis luisu karestatud pinnal. Viimasel juhul tuli luisku aeg-ajalt pista liivakotti. Luisku kanti tavaliselt kaasas luisutaskus, mis oli valmistatud nahast või jämedast riidest, aga ka puust või kasetohust tupes.[4] Paljude luiskude käepidemed olid kaunistatud.[1]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 105
  2. ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 21.01.2021
  3. ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 21.01.2021
  4. ↑ 4,0 4,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 150

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]