Läänemere maad

Läänemeri ja seda ümbritsevad riigid

Läänemere maad (ka Läänemere piirkond/regioon, ajalooliselt Läänemeremaad[1]) on Läänemere piirkonda kuuluvad riigid. Kuigi täpne maade hulk võib teostes erineda, arvatakse kitsa definitsiooni järgi piirkonna hulka Läänemerega piirnevad riigid: Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaa. Sõltuvalt Läänemere läänepiirist võib piirkonda kuuluda ka Norra.[2]

Omaette piirkonnana kujunes Läänemere piirkond välja keskajal. Tänapäeval on regioon üks kõige arenenumaid ja tiheda rahvusvahelise koostööga piirkondi. Koostööd tehakse nii riikide, ettevõtete, mittetulundusühenduste, riigiasutuste kui ka omavalitsuste vahel. Kõik piirkonna riigid peale Venemaa on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid.[2][3][4]

Läänemere riike ühendab Läänemeremaade Nõukogu, millel on 10 liikmesriiki: lisaks 8 Läänemere ääres asuvale riigile Norra ja 1995. aastast Island. Lisaks liikmesriikidele on nõukogu liige veel Euroopa Liit. Ainsana Läänemere maana pole nõukogu liige Venemaa.[3]

Piirkonna piiritlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemere maade all mõistetakse kitsama definitsiooni järgi Läänemerega piirnevaid riike ning tavaliselt loetakse mere läänepiiriks Taani väinasid. Seega kuuluvad Läänemere maade hulka Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaa. Kuid ka kitsa definitsiooni järgi jagatakse maad laias laastus kaheks: tihedalt Läänemerega seotud riigid ja piirkonniti seotud riigid. Tihedamalt on seotud riigid, mille pealinnad asuvad Läänemere ääres (Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Taani); millel on pikem mererannik; ja mis ei asu Läänemere rannikust kaugel (Leedu). Saksamaa, Poola ja Venemaa on Läänemerega seotud piirkonniti (Saksamaa puhul Mecklenburg-Vorpommern ja Schleswig-Holstein, Poola puhul Lääne-Pomorze, Warmia-Masuuria ja Pomorze vojevoodkond, Venemaa puhul Peterburi, Leningradi oblast ja eksklaav Kaliningradi oblast).[2]

Mõnikord kasutatakse ka laiemaid käsitlusi, kus peetakse silmas lisaks Läänemerele piirnevatele riikidele ka Läänemere valgla piirkonda või Läänemere regiooniga tugevalt seotud maid. Sel juhul võivad Läänemere maade hulka olla arvestatud ka Island, Norra, Valgevene, Tšehhi, Slovakkia ja/või Ukraina.[2]

Regiooniülene koostöö

[muuda | muuda lähteteksti]
Läänemeri ning selle lähiümbruse suuremad linnad ja riigid (omakeelsete nimedega, mere sügavus meetrites)

Läänemere regiooni riikide valitsusi ühendab 1992. aastal loodud Läänemeremaade Nõukogu (inglise keeles Council of the Baltic Sea States, lühend CBSS). Organisatsioonil on praegu 11 liiget: lisaks Läänemere ääres asuvatele riikidele ka Norra, Island ja Euroopa Liit.[3][5] 2022. aastani oli Nõukogu liige ka Venemaa, kuid märtsis 2022 peatasid seoses Venemaa sõjalise sissetungiga Ukrainasse 11 Läänemeremaade Nõukogu liiget Venemaa ja vaatleja staatusega Valgevene liikmelisuse ning osalemise organisatsiooni tegevuses.[5][6] Mais 2022 lahkus Venemaa Läänemeremaade Nõukogust.[7]

1974. aastal loodud HELCOM ehk Helsingi komisjon (täisnimega Baltic Marine Environment Protection Commission) on organisatsioon, mis korraldab valitsusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni (nn Helsingi konventsiooni) alusel, kaitsmaks merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. HELCOM-i kuulub kümme liiget: üheksa Läänemere maad ja Euroopa Liit.[8]

Üks suurim Läänemere regiooni valitsusväline organisatsioon on 1990. aastal loodud Puhta Läänemere Ühendus (Coalition Clean Baltic, lühend CCB),[9] mis koordineerib Läänemere valglat ja merekeskkonda mõjutavaid tegevusi. CCB ühendab (2024. aasta seisuga) 16 organisatsiooni 11 riigist: Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene ja Ukraina.[10]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemere regioonis elasid vähemalt vanaajast saadik läänemeresoome ja saami keeli rääkivad rahvad mere ida- ja põhjarannikul,[11] germaani keeli rääkivad rahvad lääne- ja lõunarannikul ning balti keeli rääkivad rahvad mere kagurannikul. Suure rahvasterände ajal asusid lõunarannikul elavad germaanlased elama lõunasse endistele Rooma aladele ja tühjemaks jäänud lõunarannikule asusid umbes 6. või 7. sajandil elama slaavikeelsed rahvad.[12][13]

Keskaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide teke

[muuda | muuda lähteteksti]
Frangi riigi laienemine Läänemere äärde Karl Suure valitsemise ajal

Varajane riiklus Läänemere regioonis kujunes välja varajasel keskajal. Piirkonna esimesed riigid kujunesid välja hõimudest, olid suhteliselt nõrga keskvõimuga ja mõjutatud pikema riikluse kogemusega lõunapoolsetest riikidest.[14]

Pärast sakside alistamist jõudis 8. sajandi lõpus Läänemere äärde Frangi riik, kuigi Karl Suur loovutas Läänemerega piirneva ala juba 804. aastal oma slaavi liitlashõimule obodriitidele.[15] Selleks ajaks elasid slaavid kogu lõunarannikul, Mecklenburgist Preisimaani. 9. sajandist hakkasid tekkivad riigid slaavi hõime allutama: edelarannikul vallutasid Ida-Frangi riik ja Taani obodriitide ja venedide alasid, Pommeris haaras võimu 960. aastatel tekkinud Poola.[16][17]

Läänemere läänerannikul tekkisid 8. sajandi lõpul esimesed skandinaavlaste võimukeskused, kust korraldati rüüsteretki Lääne- ja Ida-Euroopasse. Euroopa jaoks algas viikingiaeg, mis tõi Läänemere piirkonda rikkusi ja tugevdas kohalikku kaubavõrgustikku. Suurenenud kaubaliiklus lasi tekkida esimestel kaubalinnadel Läänemere ääres, üks olulisemaid varajasi keskusi oli Wolin. Idateel liikuvad viikingid rajasid idaslaavi aladel faktooriaid, millest 9. sajandil kujunesid välja Kiievi-Vene esimesed keskused. Kiievi printsid laiendasid oma mõjuvõimu põhja poole, kuni 10. sajandi lõpuks olid nad jõudnud Ingerimaale ja seega ka Läänemere äärde.[16][18]

Läänemere regiooni ristiusustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kirikute levik Taanis ja Lõuna-Rootsis (1000–1250)

9. sajandist levis Läänemere piirkonda ristiusk. Esimesena saatis misjonäre Läänemere piirkonda Frangi riik, mis 8. sajandi lõpus tegi misjonitööd Saksimaal, 9. sajandi esimesest poolest jätkusid ristiusu levitamiskatsed peamiselt Taanis. Kuigi Ludwig Vaga suutis veenda kuningas Haraldit ristiusku pöörduma, jäi too usuvahetuse järel oma troonist ilma.[16] Edukam oli ristiusu levik viikingite allutatud Inglismaal, kus ristiusk oli laialt levinud. Kui esialgu pöördusid ristiusku Inglismaal elavad skandinaavlased, siis sajandi jooksul levitasid Inglismaalt tulevad misjonärid kristlust ka Taani ja Norra aladel. Taani pöördus ristiusku 10. sajandi keskpaigas, kui Harald Sinihammas lasi end ristida, sihiga Taanis riigivõimu tugevdada. Ka Norra võttis ristiusu vastu 10. sajandi lõpuks. Kuigi juba Håkon Hea oli lasknud end Inglismaa ristida, võttis Norra usu omaks Olav II Haraldssoni võimu ajal. Rootsi kuningas Olof Skötkonung lasi end ristida 11. sajandi alguses, samuti sihiga luua tugevam riik.[16]

Läänemere lõunarannikul oli ristiusu levik tugevalt seatud Ida-Frangi riigist väljakujunenud Püha Rooma Keisririigi mõju levikuga ja selle vastu võitlusega. Kuigi suure slaavlaste ülestõusu tulemusel kaotasid sakslased suuresti ülemvõimu elbetagustel aladel, jätkus piirkonnas misjonitöö ja 12. sajandil Lothar III võimuoleku ajal vallutas Püha Rooma juba mitmed suuresti juba ristiusustunud lääneslaavi piirkonnad. Kuigi slaavi hõimud kaotasid iseseisvuse, suutsid kohalikud vürstid mõnikord säilitada oma juhtiva positsiooni regioonis sakslaste vasallina. Näiteks jäi nii Mecklenburgi valitsema Pribislaw, kellest sai Heinrich Lõvi vasall.[16]

10. sajandi teisel poolel võttis ristiusu omaks Poola vürst Mieszko I, et Böömi vürstiga liitu sõlmida. Pommeri allutanud Poola juhtis piirkonna ristiusutamist ja kindlustamist kuni Szczecinini välja. Pommeri ristiusustamine toimus peamiselt 12. sajandi esimesel poolel, kuid Bolesław III surma järel Poola killustus, mis võimaldas Taanil ja Püha Rooma riigil Pommerisse laieneda.[16]

Peaaegu kogu Läänemere piirkonnas oli domineeriv ristiusu haru katoliiklus. Erandiks olid vaid Kiievi-Vene võimu all olev Ingerimaa ja mõju all olev Karjala, kus Kiievi-Vene valitseja Volodõmõr Püha 988. aastal lasi end õigeusku ristida, tõenäoliselt selleks, et suurvürst saaks abielluda Bütsantsi printsessi Annaga. 11. sajandist levis Soome lahe idakaldal õigeusk.[19] Kiievi-Vene killustumise järel 12. sajandil olid Läänemere piirkonnale orienteerunud Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik, mis olid tugevalt seotud piirkonna kaubavõrgustikuga. Kiievist kaugel olev Novgorod (ja seetõttu ka Pihkva) suutis vältida ka mongolite võimu alla sattumist ja säilitada iseseisvuse Kuldhordist.[18]

Läänemere ristisõjad
[muuda | muuda lähteteksti]

12. sajandist levisid Läänemere piirkonnas ka ristisõjad, mille sihiks oli vallutada ja ristiusustada veel allutamata Läänemere rahvad. 1147. aastal toimus juba suuresti ristiusu omaks võtnud vendide vastu vendi ristisõda, mille tulemusel laiendasid Püha Rooma põhjapoolsed vürstid piirkonnas oma maa-alasid ja mõju Läänemere ääres.[16]

Baltimaad 1260. aastal

Baltimaades algas ristiusustamine 1180. aastatel Meinhardi juhtimisel rahumeeli, tema järelkäija Alberti ajal kujunes Balti alade vallutamine ristisõjaks. Alberti juhtimisel loodud Liivimaa Mõõgavendade ordu suutis allutada 1230. aastateks vallutada suurema osa tänapäevase Eesti ja Läti aladest ja jätkas vallutusretki leedulaste vastu, kuni mõõgavendade lüüasaamiseni 1236. aastal.[16]

Pärast aastatel 1221–1223 preislaste vastu korraldatud ebaõnnestunud ristiretke kutsus Masoovia vürst Konrad I piirile appi Saksa ordu, et nad ristiusutaks preislased. 1231. aastal ületasid esimesed Saksa ordu rüütlid Wisła jõe ja järgnenud aastakümnete jooksul allutati Preisi ristisõjas preislased. Pärast Mõõgavendade lüüasaamist Saule lahingus liitusid ordu jäänused Saksa orduga. Saksa ordu korraldas jätkuvalt ristiretki Läänemere viimaste paganate leedulaste ja õigeusklike venelaste vastu, kuid edutult.[16]

Kuna Liivimaa ristisõjas vallutas Taani Põhja-Eesti, ajendas see Rootsit kindlustama Soome lahe põhjarannikut (ehk tänapäeva Soomet). Soomlaste allutamiseks korraldas Rootsi mitu ristiretke: esimene poolmütoloogiline ristiretk toimus 12. sajandil, teine toimus tõenäoliselt Liivimaa ristiretkest ajendatuna 1230. või 1240. aastatel hämelaste vastu ja kolmas 1293. aastal karjalaste vastu.[16][20]

Hoolimata Saksa ordu katsetest 13. ja 14. sajandil Leedut vallutada suutsid leedulased sakslastele vastu panna. Edukale kaitsele aitasid kaasa soodne geograafia ja leedulaste omariikluse loomine. Leedulaste valitseja Mindaugas suutis 13. sajandi keskpaigas luua ühendatud Leedu riigi. Lisaks edukale kaitsele läänes ja põhjas laienes Leedu ka itta ja lõunasse killustunud Kiievi-Vene aladele, liites endaga tänapäeval Valgevene ja Ukraina koosseisu kuuluvad piirkonnad ning moodustades Leedu suurvürstiriigi.[21][22]

Hiliskeskaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Ristisõdade lõpuks oli esmakordselt kogu Läänemeri riikide vahel ära jagatud. Skandinaaviat ja Soomet kontrollisid Taani, Rootsi ja Norra. Läänemere lõunarannik oli Püha Rooma Keisririigi ja Saksa ordu vahel ära jagatud. Pärast 1343. aastat, mil Taani oma Eestimaa valdused ordule müüs, kontrollis Baltimaade rannikualasid Saksa ordu (koos kohalike piiskopkondadega). Soome lahe idaosa kontrollis Novgorodi vabariik.[16]

Püha Rooma ja Saksa ordu poolt allutatud alad olid sõdade ja ülestõusude läbi kaotanud suure osa oma rahvastikust ning järgnenud sajanditel kutsusid uued valitsejad Läänemere lõunarannikule sakslaseid elama. Vallutustele järgnesid ka linnade ehitamine Läänemere äärde. 12. sajandil sai linnaõigused Lübeck, 13. sajandil Stettin, Rostock, Wismar, Greifswald, Kolberg, Riia, Tallinn ja kümned teised linnad. Mõned linnad olid juba varem olemas, kuid taasasutati pärast Saksa võimu ülemkehtestamist ning asutatud linnades olid sakslased juhtivatel kohtadel. 15. sajandil avati Läänemere-äärsetes linnades Põhja-Euroopa esimesed ülikoolid: Rostocki (1419) ja Greifswaldi ülikool (1456). Kohalikud aadlid assimileerusid järgmistel sajanditel saksa kõrgkihti ning Mecklenburg, Pommeri ja Preisimaa saksastusid järk-järgult. Eesti ja Läti aladele saksa talupoegi Liivimaale peaaegu ei asunud, peamiselt kolisid sakslased vaid linna, moodustades küll piirkonna kõrg- ja keskklassi, kuid võrreldavat rahva assimileerumist Liivimaal ei toimunud.[16]

Hansa liidu peamised kaubateed

Kaupmeeste liiduna alustanud Hansa liidust kujunes 13. sajandil linnade liit Läänemerel, mis suutis mõjutada teiste riikide (kaubandus-)poliitikat nii Läänemere regioonis kui ka väljaspool seda. Hansa liit suutis hiliskeskajal kontrollida kaubandust Venemaalt, haarata kontrolli heeringakaubanduse üle Taani väinades, kontrollida raua- ja vasemaagi kaevamist Rootsis ja Norra kaubandust ülejäänud Skandinaaviaga. Ühise tegevuse paremaks planeerimiseks loodi Hansapäev, mille esmamainimine pärineb 1358. aastast. Skandinaavia riigid üritasid korduvalt vähendada Hansa liidu mõju oma riikides, 1370. aasta Hansa võitu Taani üle peetakse liidu tipphetkeks, mil liit suutis vajadusel ka riike oma soovile allutada. Liit nõrgenes 15. sajandist alates, mil piirkonna kaubanduses haarasid võimu tugevama keskvõimuga riigid ja liit kaotas järk-järgult oma privileegid.[16]

Suurriikide teke
[muuda | muuda lähteteksti]

1388. aastal pakkusid tollase kuningaga rahulolematud Norra ja Rootsi aadlikud riigi trooni Taani kuningannale Margrete I, kes võttis pakkumise vastu. 1396. aastal olid kõik kolm Skandinaavia riiki valmis tunnistama tema soovitud sugulast Erikut pärijana ja 1397. aastal kirjutati alla Kalmari unioonile, millega ühendati Skandinaavia riigid esimest korda ühise võimu alla. Unioon ei olnud küll kaua stabiilne, sest Rootsis esines alatest 1430. aastatest mässusid Kopenhaagenist valitsemise vastu, kuni Rootsi 1521. aastal kindlustas taas oma iseseisvuse.[16]

Poola taastas ühtse riigi 13. sajandil Kazimierz III valitsusaja jooksul. Tema pärija Lajos I surma järel päris Poola alaealine Jadwiga, kelle kätt pakkusid Poola aadlikud Leedu suurvürstile Jogailale, tingimusel et too võtab vastu ristiusu. Jogaila nõustus ja lasi end 1385. aastal ristida. Ühendatud Poola-Leedu väed suutsid 1410. aastal Saksa ordut võita Grünwaldi lahingus, mille tõttu orduriik nõrgenes märgatavalt. 1454. aastal liitusid mitmed Preisimaa linnad vabatahtlikult Poolaga ja kolmeteistaastase sõja järel oli kogu endine Preisimaa allutatud kas otse võid vasallsuhte kaudu Poola-Leedu võimule. Liit Leeduga oli personaalunioon, kuni 1569. aastal Lublini uniooniga ühendati Poola ja Leedu võimuasutused üheks.[16]

14. sajandist tõusis endistel Kiievi-Vene aladel piirkondlikuks jõuks Moskva ja hakkas sajandi lõpus Novgorodiga konkureerima Euroopa karusnahakaubanduse turu nimel. 15. sajandil vallutas Moskva üksteise järel iseseisvad idaslaavi riigid, 1471. aasta sõjaga muutis Moskva Novgorodi vasallriigiks, kuid kuna Novgorod otsis Moskvale vastukaalu Leedust, vallutas Moskva 1478. Novgorodi täielikult.[18]

Uusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandil soovis Moskva suurvürstiriik laiendada oma mõju Läänemere ääres, kes nägi järgmise laienemise sihina Saksa ordu langemise järel iseseisvunud Liivi ordut. 1558. aastal tungis Moskva Liivimaale, millega algas Liivi sõda.[17] Vene võimu vältimiseks liitus Eestimaa Rootsiga ja allesjäänu Liivimaa Poola-Leeduga. Sõja lõpuks 1583. aastal suutsid Poola-Leedu ja Rootsi Vene väed Liivimaalt välja lüüa.[23]

Hansa liit nõrgenes 16. sajandiks, kui Läänemere regioon ülejäänud Euroopaga tugevamalt integreeritud sai, ja järk-järgult muutusid Läänemerel juhtivaks kaubandusjõuks Madalmaad. Piirkond muutus riigi jaoks sedavõrd oluliseks, et madalmaalased nimetasid Läänemere kaubandust "kogu kaubanduse emaks" (moedercommercie). Läänemere piirkonnast Madalmaadesse toodud teravili toitis hinnanguliselt kolmandikku kogu riigist ja soodne Läänemere puit võimaldas hollandlastel võimsa laevastiku ehitada. 17. sajandil oli Madalmaade kaubalaevade hulk 70% kõikidest kaubalaevadest. Ka sõltus hollandlastest 40 000 elanikuga tollane suurim Läänemere-äärne linn ja kaubanduskeskus Danzig, kus kaubandus hollandlastega moodustas poole kogu linna impordist ja ekspordist.[16]

Stockholmi ajastu

[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandil alanud reformatsioon sattus kokku Läänemere maade keskvõimu tugevnemisega ja aitas areneda ja kinnistuda kohalikel kirjakeeltel. 1520. aastatest pärinevad esimesed täielikult piiblitõlked kohalikes keeltes (1524 taani keeles, 1541 rootsi keeles) ja mitmed osalised usuteemalised tõlked kohalikesse keeltesse (1548 soomekeelne Uus testament, 1530. aastatel poolakeelne väike katekismus, sajandi teisel poolel avaldati katekismus ka eesti, leedu ja preisi keeltes). Samuti levis Läänemere piirkonnas Luteri usk, mille võtsid 16.–17. sajandil omaks Taani-Norra, Rootsi (sh Soome, Ingeri, Eesti ja Põhja-Läti alad), Põhja-Saksamaa, Preisimaa ja Kuramaa. Ainukene valdavalt katoliiklikuks jäänud maa Läänemere ääres 17. sajandil oli Poola-Leedu. 17. sajandi lõpuks olid nii Rootsi, Taani, Venemaa kui ka Preisimaa muutunud absolutistlikeks riikideks, vaid Poola oli jätkuvalt aadlike vabariik.[16]

17. sajandit nimetatakse Läänemere piirkonnas mõnikord "Stockholmi ajastuks", sest tollal kujunes Rootsi Läänemere piirkonna tugevaimaks riigiks.[14] Rootsi pidas maha mitmed sõjad Taaniga, Poolaga (peamiselt pärimisvaidluste tõttu) ja Venemaaga, vallutades Venemaalt Ingerimaa (millega kaotas Venemaa ligipääsu Läänemerele), Poola-Leedult Liivimaa, Taanilt Skåne, Blekinge ja Hallandi ja Püha Roomalt alasid Pommeris ning Mecklenburgis. Lisaks otsestele vallutussõdadele võitlesid Põhjamaad mitmetes sõdades mõjuvõimu suurendamise ja Läänemerel domineerimise nimel, näiteks võitlesid kolmekümneaastase sõja ajal luterlaste poolel nii Taani kui ka Rootsi. Pidevad sõjad põhjustasid rahvaarvu märgatava kahanemise kogu piirkonnas, näiteks Pommeri ja Mecklenburg kaotasid hinnanguliselt poole kogu oma rahvastikust.[16]

Rootsi ei olnud ainus Läänemere maa, mis 17. sajandil tugevnes. Preisimaa hertsogkond sattus 1618. aastal personaaluniooni Brandenburgiga. 17. sajandi keskel hakkas Brandenburgi vürst Friedrich Wilhelm piirama Preisimaa aadlike õigusi. Aadlikud, kes olid Poola-Leedu koosseisus harjunud märkimisväärsete privileegidega, mässasid, kuid Friedrich Wilhelm surus vastupanu sõjaliselt maha.[16] 1700. aastal sai Friedrich I Habsburgidelt loa kuulutada end kuningaks Preisimaal.[24]

Venemaa, Taani ja Poola-Leedu moodustasid ühise koalitsiooni oma rivaali Rootsi vastu ja 1700. aastal algas põhjasõda, kus hoolimata esialgsest edust sai Rootsi täielikult lüüa, mistõttu loetakse sõja lõppu 1721. aastal ka Rootsi suurriigi ajastu lõpuks. Karl XII sõjas hukkumise järel troonile saanud Ulrika Eleonora loobus Rootsis absolutistlikust võimust, mille järel võimule saanud riiginõukogu tegeles peamiselt majanduse tugevdamisega, kaubanduse laiendamisega ja riigi desarmeerimisega.[16]

18. sajandi reformid

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja suurim võitja oli Venemaa, mis vallutas Rootsilt Ingerimaa, Eestimaa ja Liivimaa ja Käkisalmi ning võttis Poolalt üle Kuramaa senjööri rolli. Eestimaa ja Liivimaa kubermangude aadel sai Venemaa tollaselt tsaarilt Peeter I suure autonoomia, Ingerimaale asutas ta juba põhjasõja ajal Neeva jõe äärde uue pealinna Peterburi, mis sidus Venemaa varasemast tugevamalt Läänemere piirkonnaga. Venemaa suutis oma mõjuvõimu laiendada ka Poolas ja Rootsis. Pärast Poola-Leedu vabastamist Rootsi okupatsioonist jäid Vene väed Poolasse ja Poola kujunes Venemaa protektoraadiks, mis ei suutnud suurte aadliõiguste tõttu riigis reforme läbi viia. Nii järgnenud Poola kuningad kui ka aristokraatide konföderatsioon võitlesid Vene mõju vastu visalt, kuid edutult. Sarnaselt Poolaga jäi Venemaa kaudse mõjuvõimu alla Rootsi, kus kuninga võimu piirasid 1720. aasta põhiseadus ja nõrka kuningavõimu sooviv riiginõukogu. 1772. aastal taastas Rootsis absolutistliku võimu Gustav III, kes suutis Venemaa mõju alt vabaneda 1788.–1790. aasta sõja tulemusel.[25] Kartes terve Poola-Leedu jäämist Venemaa mõjusfääri leppisid Preisimaa ja Austria Venemaaga kokku Poola jagamistes. Aastatel 1772–1795 vallutasid Preisimaa, Austria ja Venemaa kolme sõjaga Poola täielikult ja Poola omariiklus hävis.[16]

Samuti jätkas tugevnemist 18. sajandil Preisimaa. Pärast maaregistri valmimist 1719. aastal kehtestati Preisimaal maa kvaliteedil põhinev üldine maksukohustus, mis laiendas Preisimaa võimekust. Friedrich Wilhelm I ajal kahekordistus Preisimaa armee suurus, tsentraliseeriti võim Berliini ja aadlikud liideti Preisi armeega, mis kõik aitas kaasa Preisi suurriigi staatuse tekkele. Poola jagamiste järel kuulus Preisimaale kogu Läänemere rannik Meemelist Pommerini ja Poolale kuulunud piirkondadesse asusid saksa asunikud.

Kaubandus Läänemerel 18. sajandil õitses, kuid Madalmaade osakaal Läänemere kaubanduses langes 50% juurest 27% peale, tühimiku täitsid skandinaavlased ja Inglismaa. Kaubandusest sai märgatavat kasu ka Taani, kes jäi mitmetes suuremates sõdades neutraalseks ja sai sageli kaupa tarnida mõlemale sõjapoolele. Taani edu võimendasid veel 18. sajandil ette võetud reformid, millega tagati talupoegadele suuremad õigused, hakati halduskeelena kasutama taani keelt, loobuti tsensuurist.[16]

Napoleoni sõdade tulemusel muutusid Läänemere äärel piirid märgatavalt. 1809. aastal vallutas Venemaa Rootsilt Soome, 1814. aastal sai Rootsi Pommeri eest Taanilt kompensatsioonina Norra. 1806. aastal loobus Franz II Püha Rooma troonist ja Püha Rooma riik lakkas olemast. Selle asemele loodi Saksa liit, millesse Läänemere ääres kuulusid Preisimaa, Mecklenburg, Mecklenburg-Strelitz, Lübeck, Oldenburg ja Holstein.

Ajalooline kaardigalerii

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Päring kohanimeandmebaasist: Läänemere maad". Eesti Keele Instituut. Vaadatud 26. septembril 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Klemeshev, Andrei P.; Korneevets, Valentin S.; Palmowski, Tadeusz; Studzieniecki, Тomasz; Fedorov, Gennady M. (2017). "Approaches to the definition of the Baltic sea region" (PDF). Baltic Region. 9 (4): 4-20.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Council". CBSS. Vaadatud 8. märtsil 2024.
  4. ↑ Milne, Richard; Seddon, Max (7. märts 2024). "Sweden joins 'Nato lake' on Moscow's doorstep". Financial Times.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States". Läti välisministeerium (inglise). 4. märts 2022. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  6. ↑ "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States". Norra valitsus (Briti inglise). 3. märts 2022. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  7. ↑ Nael, Merili, toim (17. mai 2022). "Venemaa lahkub Läänemeremaade Nõukogust". ERR. Vaadatud 15. märtsil 2024.
  8. ↑ "About us". HELCOM. Vaadatud 16. märtsil 2024.
  9. ↑ Eesti entsüklopeedia. Kd 12. 2003. Lk 423.
  10. ↑ "Member Organizations". Puhta Läänemere Ühendus. Vaadatud 16. märtsil 2024.
  11. ↑ Willson, Kendra; Bertell, Maths; Frog, toim-d (2019). Contacts and Networks in the Baltic Sea Region: "Austmarr" as a Northern "mare nostrum", ca. 500-1500 AD. Amsterdam University Press. ISBN 9789462982635.
  12. ↑ Pronk-Tiethoff, Saskia (2013). "LANGUAGE CONTACT BETWEEN PROTO-SLAVIC AND GERMANIC TRIBES". The Germanic loanwords in Proto-Slavic (inglise). Lk 51–76. ISBN 978-90-420-3732-8.
  13. ↑ North, Michael; Armitage, D; Bashford, A; Sivasundaram, S (2017). "Oceanic Histories: The Baltic Sea". Cambridge Oceanic Histories. Cambridge University Press: 209-233.
  14. ↑ 14,0 14,1 Maciejewski, Witold, toim (2002). "The origin of the Baltic Sea region – state formation and development of democracy" (PDF). The Baltic Sea Region: Cultures, Politics, Societies (inglise). Uppsala: Baltic University Press.
  15. ↑ MELLENO, DANIEL (1. august 2017). "Between borders: Franks, Danes, and Abodrites in the trans-Elben world up to 827". Early Medieval Europe. 25: 359-385. DOI:10.1111/emed.12215. ISSN 0963-9462.
  16. ↑ 16,00 16,01 16,02 16,03 16,04 16,05 16,06 16,07 16,08 16,09 16,10 16,11 16,12 16,13 16,14 16,15 16,16 16,17 16,18 16,19 16,20 16,21 North, Michael; Kronenberg, Kenneth (2015). The Baltic: A History (inglise). Harvard University Press. ISBN 978-0674970830.
  17. ↑ 17,0 17,1 Westergaard, Waldemar (oktoober 1944). "THE BALTIC SEA IN HISTORY". Bulletin of the Polish Institute of Arts and Sciences in America (inglise). 3 (1): 111-130.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 Kollmann, Nancy Shields (19. jaanuar 2017). "De Facto Empire". The Russian Empire 1450–1801 (inglise). Oxford University Press. Lk 41-54. ISBN 9780199280513.
  19. ↑ Kubicek, Paul (2008). The History of Ukraine (inglise). Greenwood Press. Lk 22-24. ISBN 9780313349201.
  20. ↑ Kirby, D. (2006). A Concise History of Finland (inglise). Cambridge University Press. Lk 4-9. ISBN 9781107280229.
  21. ↑ Kiaupienė, Jūratė (1997). "THE GRAND DUCHY of LITHUANIA in EAST CENTRAL EUROPE or ONCE AGAIN ABOUT the LITHUANIAN-POLISH UNION". Lithuanian Historical Studies: 56-71.
  22. ↑ "Lithuania: Political, social and economic background and trends". Euroopa Komisjon. 27. november 2023. Vaadatud 16. märtsil 2024.
  23. ↑ Stancelis, Vigintas (2000). "The Annexation of Livonia to the Grand Duchy of Lithuania: Historiographical Controversies". Lithuanian Historical Studies. 5: 21-44. DOI:10.30965/25386565-00501002.
  24. ↑ Koch, H.W. (2014). A History of Prussia (inglise). Routledge. ISBN 9781317873082.
  25. ↑ Roberts, Michael (1964). "Great Britain and the Swedish Revolution, 1772-73". The Historical Journal. Cambridge University Press. 7 (1): 1-46.

 Eesti ·  Leedu ·  Läti ·  Poola ·  Rootsi ·  Saksamaa ·  Soome ·  Taani ·  Venemaa