Läänemeri ja selle suuremad saared | |
Asutatud | 1989 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 2019 |
Tegevuspiirkond | Läänemeri |
Liikmed |
Ojamaa, Ahvenamaa, Bornholm, Saaremaa, Öland, Hiiumaa, Rügen |
Läänemere saarte koostöövõrgustik B7 (ka B7 Läänemere Saarte Koostöövõrk) oli Läänemere seitset suuremat saart ühendav rahvusvaheline organisatsioon. Peale Saare- ja Hiiumaa (Eesti) kuulusid koostöövõrgustikku Bornholm (Taani), Ojamaa ja Öland (Rootsi), Rügen (Saksamaa) ning Ahvenamaa autonoomne piirkond (Soome). B7 nimi sai valitud G7-st inspireerituna.[1]
1997. aastani tegutses organisatsioon raamlepingu pärast seda põhikirja alusel. Organisatsiooni kõrgeim juhtimisorgan oli üldkoosolek, kuhu kuulusid kõikide saarte maavanemad.[2] B7 eesmärgiks oli rahvusvahelise koostöö kaudu aidata kaasa liikmessaarte arengule, ühiste probleemide lahendamisele ja saarte eesmärkide saavutamisele. B7 tegevust juhtis igal aastal rotatsiooni korras vahetuv eesistujasaar.[1][3]
2008. aasta seisuga oli kõikidel B7 saartel kokku umbes 268 000 elanikku.[4]
1989. aastal kutsuti Ojamaa saarele kuue suurema saare esindajad (puudu oli Rügen), kus toimus Läänemere keskkonnaseisundit käsitlev konverents. Seal lepiti kokku ja kirjutati alla dokumendile, millega haldusüksuste esindajad lubasid Läänemere saarte vahel mitmekülgse koostöö jätkamist.[1]
Esimesed aastad tegutses Läänemere saarte koostöövõrgustik peamiselt keskkonnaalase koostööga, poliitikat välditi. Koostööprojektide kavandamiseks loodi mitmed töögrupid: keskkond ja kestlik areng; turism; transport; inimestevahelised suhted. Algul ainsana Euroopa Liitu kuulunud saar Bornholm tutvustas teistele, kuidas EL-i fonde kasutada.[1]
Eesti taasiseseisvumise ajaks tehti koostööd ka omavalitsuslikel teemadel ja kavandati ühiseid arenguvisioone. Saarte esindajad kohtusid omavahel üle aasta. 1993. aastal liitus koostöövõrgustikuga Rügen ja saartevahelisi ühiskonverentse hakati korraldama igal aastal. Aastaürituse korraldamine ja eesistumine roteerus saarelt saarele iga-aastaselt.[1] Aastatel 1989–2014 vahetusid eesistujasaared järjekorras Ojamaa, Ahvenamaa, Bornholm, Saaremaa, Öland, Hiiumaa ja Rügen.[5]
1990. aastate teine poole ja 2000. aastad oli koostöövõrgustiku tegevuse tippaeg. Korraldati mitmeid ühiseid projekte, näiteks Läänemere saarte teatrifestival Teater Ö(ö)sel 2006. aastal; projekt SUSWAT, mille raames rahastati põhjavee säästliku kasutamist Läänemere saartel; projekt BEST, mis arendas säästvat turismi, mitmeid ühiseid kunstinäitusi.[4] Lisaks keskkonna-, energeetika- ja turismiprojektidele korraldati saarte noortele suunatud laagreid ja spordimänge (Youth Games, kokku korraldati üheksa võistlust).[1]
Koostöövõrgustik toetas saari ka mitmete tegevuskavade koostamisega. 1996. aastal koostati esmakordselt valdkondade kaupa seitsme saare ühisstrateegia ja tegevusplaan.[1] Saarte energiatarbimine ja energiaallikad kaardistati 2007. aastal ning saartele koostati energeetikaalane tegevuskava. Projekti Baltic Master piires kavandati merereostustõrje plaane.[4]
Koostöövõrgustik aitas saartel ühiselt tegutseda ka poliitikas. Kohtuti Euroopa Komisjoni esindajatega, liikmessaarte parlamentide-, valitsus- ja ministeeriumiliikmetega ja -esindajatega ning tehti koostööd üleeuroopalistes koostööstruktuurides, näiteks Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsioonis.[1][4]
2014. aastal astusid ühendusest välja Bornholm ja Öland. Öland põhjendas oma lahkumist suure hõivatusega, teiste rahvusvaheliste projektide ja eesmärkide muutumisega, Bornholmi saare esindaja organisatsioonist lahkumise põhjendus oli, et tulu B7-st oli väiksem kui kulu.[3] B7 juhtkomitee otsustas organisatsiooni tegevust jätkata.[6] Viimased kaks eesistujasaart Saaremaa ja Rügen olid mõlemad eesistujad kaks aastat (2015–2016 ja 2017–2018).[5]
Rügeni eesistumise lõpus tegid Ahvenamaa ja Gotlandi esindajad ettepaneku koostöövõrgustiku tegevuse lõpetamiseks. Sellega nõustusid Rügen ja 2019. aasta jaanuaris ka Saaremaa. Tegevuse lõpetamist põhjendati peamiselt sellega, et organisatsioon dubleeris osaliselt Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsiooni tööd ja Läänemere komisjoni tegevust ning et vaba liikumisega Euroopa Liidus oli koostöövõrgustiku tegevus ebavajalik.[3][6]
Aasta | Eesistuja | B7 president | B7 nõukogu esimees | B7 sekretär |
---|---|---|---|---|
2003 | Hiiumaa | Hannes Maasel | Reet Kokovkin | |
2004 | Rügen | Uwe Ahlers | Rainer Feit | Nadine Stüdemann |
2005 | Ojamaa | Jan Lundgren | Claes Kullberg | Hanna Waluszewski |
2006 | Ahvenamaa | Susanne Andersson | Ann Wallskog | |
2007 | Bornholm | Bjarne Kristiansen | Jørgen Kvist | Karen Lynn Jacobsen |
2008 | Saaremaa | Toomas Kasemaa | Anu Vares | Kaira Kivi |
2009 | Öland | Tommy Eliasson | Anders Nyholm | Susanne Bredesjö |
2010 | Hiiumaa | Hannes Maasel | Reet Kokovkin | Ere Naat |
2011 | Rügen | Uwe Ahlers | Christoph Löwen | Nadine Stüdemann |
2012 | Ojamaa | Åke Svennsson | Anne Ståhl-Mousa | Annette Glover |
2013 | Ahvenamaa | Emma Lundberg | Jessica Josefsson | |
2014 | Hiiumaa | Riho Rahuoja | Piret Sedrik | |
2015 | Saaremaa | Kaido Kaasik | Anneli Meisterson | |
2016 | ||||
2017 | Rügen | Uwe Ahlers | Martina Schwinkendorf | |
2018 |