Lõngused

 See artikkel on subkultuurist; samanimelise kunstniku kohta vaata artiklit Edward von Lõngus.

Lõngused, ka motolõngused, olid 1950. aastate teisel poolel Eestis kujunenud noorte subkultuur, õieti valitsevate või ametlike ringkondade poolhalvustav tõlkenimetus nii Eesti kui välismaa rockerite kohta. Samad või analoogilised subkultuurid Lääne-Euroopas ja USA-s kandsid nimetusi rockerid, teddyboyd, Greasers (USA) või raggare (Skandinaavia). Eestikeelne tõlkenimetus lõngused pärineb Juhan Smuulilt. (Sõna rocker tähendab inglise keeles 'rappuja' või 'kõikuja', aga seda võib tõlkida ka kui 'lõnkuja' või 'lõngus'. Eesti lõngused ise nimetasid ennast rockeriteks.

Lõngused olid üks esimesi noorte subkultuuri ilminguid Nõukogude Eestis ning see põhjustas ühiskonnas hulgaliselt kriitikat ja diskussioone. Maailmasõdade vahelisel ajal olid Eestis eksisteerinud juba graadepoisid, shimmypoisid ja schickid. Lõngustele järgnev subkultuur oli hipid.

Lõngustele oli iseloomulik eriline, lõnkuv kõnnak, kitsad püksid, batad (inglise keeles nancy boy shoes, stompers või creepers), metallesemete kasutamine, agressiivne käitumine ja kalduvus tavakodanikke šokeerida. Kasutati erilist venitatud kõnemaneeri ja slängi. ("Segens, krae, kuhu kursid?" - "Mul täna kärulükkamine.") jne. Muusikas eelistati rock'n'rolli.

Tähtsamad kogunemiskohad olid Tallinnas Viru tänava alguses ning Tartus Raekoja platsi ja Rüütli (tol ajal 21. juuni) tänava nurgal.

Lõnguste subkultuuri on kirjeldanud oma jutustustes Teet Kallas ja poeesias Arvi Siig.

"Käes kirjud lehed, sügis käib nüüd laialt
kui mees, kes
plankudele
peoafišše kleebib.
Rändlindudena
Viru nurgal aial
reas poisid, seljas plastikaadist keebid.
Ma neid ei tunne.
Minu ajal, tollal,
siin kogunesid hoopis teised vennad.
Siin käisid
Viru Hirm
ja Nõmme Krahv
ja Dollar
ning nähti hulkumas siin
vahel
ka mind ennast."
Arvi Siig

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]