Mükeene Lõvivärav

Mükeene Lõvivärav.

Mükeene Lõvivärav on pronksiaegse Mükeene tsitadelli peavärav. See rajati 13. sajandil eKr akropoli loodeküljele ja on saanud nime värava kohal asuva kahe emalõvi skulptuuri järgi.[1] Lõvivärav on Mükeene kultuuri ainus säilinud monumentaalteos skulptuuridega[2] ja suurim Egeuse mere ääres asuv skulptuur eelajaloolisest ajast.[3]

Sissepääs

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõvivärava rekonstruktsioon.

Lõvivärav koos suure osa kükloopiliste müüridega rajati tsitadelli teistkordse laiendamise ajal hilisel Mükeene perioodil umbes 1250. aastat eKr.[4] Laiendustööde käigus haarati kindlustuste sisse ka matusering A, kuhu maeti kuninglike perekondade liikmeid 16. sajandil eKr. Matusering asub Lõviväeravast idas ja on ümbritsetud müüriga.[5] Pärast laiendustöid oli Mükeenel kaks väravat: Lõvivärav kindluse loodeküljel peaväravana ja põhjavärav.[6][7]

Lõviväravani viis kirde-loode suunal kulgev ramp, mis oli osaliselt looduslik, osaliselt inimkäte poolt tekitatud. Ligipääsu idakülge ääristasid varasemad kindlustused. See kaunistati uue konglomeraadist fassaadiga. Lääneküljele rajati uus nelinurkne bastion, mis oli 14,80 m pikk ja 7,23 m lai. Müüri ja bastioni vahele tekkis avatud kitsas 15 m × 7,23 m hoov. Võimalik, et see pidi piirama korraga väravat ründama mahtuvate vaenlaste hulka. Bastioni paiknemine paremal pool väravat asetas selle ka ründava vastase paremale käele. Et ründajad kandsid kilpi eeldatavalt vasakul käel, olid nad paremalt haavatavamad. Ligipääsu lõpus asub Lõvivärav.[7]

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]
Emalõvid piiravad sammast.

Lõvivärav on massiivne ja imposantne ehitis, olles lävel 3,10 meetrit lai ja 2,95 m kõrge. Värav kitseneb ülalt ja on allpool sillust 2,78 m lai. Värava sulgesid topeltuksed, mis olid tappidega kinnitatud pöörlevate vertikaaltalade külge.[6]

Värav ise koosnes kahest suurest monoliidist, mis olid kaetud tohutu ühest kivist sillusega (4,5×2,0×0,8 m). Silluse kohal moodustab müüritis kolmnurkse pseudokaare, mis vähendab sillusele langevat raskust. Tekkinud kolmnurkse tühimiku täidab lubjakivist reljeef, kuhu on raiutud kaks kummalgi pool sammast seisvat emalõvi. Loomade pead olid valmistatud eraldi ja puuduvad tänapäeval.[3] Sammas on Minose tüüpi, ning asetseb altari laadselt platvormil, kuhu ka lõvid oma esikäpad toetavad.[8]

Tsitadelli imposantne värav koos emalõvidega oli Mükeene kuningate sümbol ja pidi näitama nende võimu nii omadele kui võõrastele.[8] On pakutud, et emalõvid võivad sümboliseerida ka jumalanna Herat.[9] Lõviväravat võib võrrelda Hetiidide Pronksiaegse tsitadell Hattuša väravatega Väike-Aasias.[8] Kuna lõvide pead olid teisest materjalist ja algselt vaatasid saabujate poole alla,[10] on osad teadlased pakkunud, et tegu võis olla ka sfinksidega, mis vastaks Lähis-Ida traditsioonidele.[3] Samba otsas on neljast kettast koosnev rida, mille peale toetus ilmselt veel üks skulptuuri osa, mis pole säilinud.[11]

Värava kujundus sarnaneb mitme oma kaasaegse kunstiteosega. Sarnast kujundust kasutasid mitmed Minose pitsatid 15. sajandist eKr ja üks Mükeenest leitud vääriskivi. Mitmed Mükeene kunstiteosed kujutavad kahte vastastikku asetsevat looma, kelle vahel asub vertikaalne eraldaja, nagu näiteks kaks lammast näoga samba poole või kaks sfinksi näoga jumalust esindava püha puu poole.[11]

Värava taga asus väike sisehoov koos pisikese kambriga, mida ilmselt kasutasid värava valvurid. Hooviga külgnevat hoone on identifitseeritud viljaaidana, kuna sealt on leitud savinõusid söestunud nisuga.[8]

Väljakaevamised

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõvivärav 1884/1885. aastal. Seltskonnas Wilhelm Dörpfeld ja Heinrich Schliemann.

Lõvivärav oli Mükeene külastajatele sajandeid nähtav. Seda mainib oma töödes antiikgeograaf Pausanias 2. sajandil pKr. Kreeka Arheoloogiaühing puhastas paiga 1840. aastal arheoloogiamälestisele kuhjunud pinnasest ja rusudest. Heinrich Schliemann kaevas Pausaniase ülestähendustele toetudes 1876. aastal piirkonda väravast lõunas.[12]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Gates 2003, lk 136–137.
  2. ↑ Hampe & Simon 1981, lk 49
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Kleiner 2009 lk 91–92
  4. ↑ Mylonas lk 33
  5. ↑ Mylonas lk 114
  6. ↑ 6,0 6,1 Mylonas lk 24
  7. ↑ 7,0 7,1 Iakovidis 1983, lk 30.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 "Mycenae" (Inglise keel). Foundation of the Hellenic World. 1999–2000. Vaadatud 30. novembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ O'Brien 1993, lk 125
  10. ↑ Younger, John G. (1978). "The Mycenae-Vapheio Lion Group". American Journal of Archaeology (Archaeological Institute of America) 82 (3): 285–299. lk 15.
  11. ↑ 11,0 11,1 Castleden 2005, lk 126–127.
  12. ↑ Mylonas lk

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rodney Castleden "Mycenaeans." London, United Kingdom: Routledge 2005. ISBN 978-0-415-24923-2.
  • Charles Gates "Ancient Cities: The Archaeology of Urban Life in the Ancient Near East and Egypt, Greece, and Rome." New York, New York: Routledge 2003. ISBN 0-415-12182-5.
  • Roland Hampe, Erika Simon "The birth of Greek art, from the Mycenaean to the Archaic period" Oxford University Press, 1981
  • Spyros E. Iakovidis "Late Helladic Citadels on Mainland Greece." Leiden, The Netherlands: E. J. Brill 1983. ISBN 90-04-06571-7
  • Fred S. Kleiner "Gardner's Art Through the Ages: A Global History". Cengage Learning Incorporated 2009. ISBN 0-495-11549-5.
  • George Emmanuel Mylonas "Ancient Mycenae: The Capital City of Agamemnon." Princeton, New Jersey: Princeton University Press 1957.
  • Joan V. O'Brien "The Transformation of Hera: A Study of Ritual, Hero, and the Goddess in the Iliad." Lanham, Maryland: Rowman & Littlefield Publishers, Incorporated 1993. ISBN 978-0-8476-7808-2.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]