See artikkel ootab keeletoimetamist. |
M270 MLRS (Multiple Launch Rocket System) | |
---|---|
M270 MLRS | |
Suurtüki liik | mitmikraketiheitjasüsteem |
Valmistajamaa | Ameerika Ühendriigid |
Väljalaskeaasta | 1983 |
Kaliiber | 227 mm |
Maks. laskekaugus | 64 või 300 km |
Mürsu kaal | 307 kg |
Maks. laskekiirus | 12 või 2 lasku/min |
Maksimaalne kaal | 24 950 kg |
Meeskond | 3 inimest |
M270 on USA-s külma sõja lõpul valmistatud mitmikraketiheitjasüsteem. On seni mitme riigi relvastuses ja kasutusel.
Raketiheitja suudab juhitavaid ja mittejuhitavaid rakette lasta kuni 42 km kaugusele. Ballistilisi rakette laseb süsteem kuni 300 km kaugusele ning selle aja jooksul tõuseb rakett kuni 50 km kõrgusele. M270 raketiheitjat kasutatakse lase-ja-liigu tüüpi taktikalistes laskmistes, et vältida vastase vastutuld. Süsteem annab armeele võimekuse iga ilmaga rünnata suurt piirkonda ning on mõeldud suure väärtusega objektide ründamiseks. Põhiliseks ülesanneteks lahinguväljal on vastase allasurumine ja hävitamine lahinguväljal ning võimalike ohtude elimineerimine enne nende avaldumist.
Raketiheitjasüsteemi arendasid koos Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. See on edasiarendus vanemast üldisest raketitoetussüsteemist (GSRS ehk General Support Rocket System). M270 MLRSi tuntakse ühiselt kui M270 iseliikuv laadur/heitja (SPLL, inglise keeles Self-Propelled Loader/Launcher) Mitmikraketiheitja (MLRS, inglise keeles Multiple Launch Rocket System). Süsteeme tootis USA üks suurimaid militaarfirmasid: Lockheed Martin. Iseliikuv laadur/raketiheitjasüsteem koosneb kolmest alamsüsteemist: M269 laadimis-laskmis moodul (LLM, Loader Launcher Module), elektrooniline tulejuhtimissüsteem ja M993, mis on lahingumasina Bradley lahingumasina raami edasiarendus. M269 laadimis-laskmismoodul koos elektroonilise tulejuhtimissüsteemiga asuvad M993 tüüpi kandval raamil.[2][3]
Laskemoonaks on raketid ja ballistilised raketid (nagu Ameerika Ühendriikide ATACMS). Neid hoitakse kahes vahetatavas plokis, kus mõlemas plokis hoitakse kas 6 tavalist raketti või ühte juhitavat ballistilist raketti. Plokkides võib olla erinev raketisüsteem, mis tähendab, et samal ajal võib süsteem laetud olla nii ballistilise raketi kui ka 6 tavalise raketiga. Süsteem on võimeline laskma 12 raketti 40 sekundi jooksul või 2 ballistilist raketti 10 sekundi jooksul. Üks turmtuli, mis koosneb kolmest M270 süsteemist, suudab hävitada 1 ruutkilomeetri suuruse ala. Iga rakett koosneb 644-st M77 tüüpi granaadist ja seega koosneb üks kogupauk (3 x 12 raketti) kuni 23 184-st granaadist. Nendest granaatidest kuni kaks protsenti võivad jääda lõhkemata, mis jätab laskealasse umbes 400 plahvatamata lõhkekeha. Seetõttu jääb suur oht oma sõduritele ning tsiviilisikutele, kes seal alas edaspidi liikuda võivad. Pärast rakettide väljalaskmist taaslaetakse süsteem 5–10 minuti jooksul kasutades raketiheitjasse sisseehitatud kraanat.
M270 pole mõeldud asendama tavalist suurtükiväge, vaid katab suurtükiväe puudusi. Kui tavaline suurtükk laseb täpselt, kuid suhteliselt aeglaselt, siis M270 süsteem on mõeldud selleks, et anda kiirelt löök vastase pihta. Samas pole tuli sama täpne kui suurtükil, kuid selle eest on löögipiirkond ehk ühe laskmisega mõjutatav ala suurem. See tähendab, et raketiheitjaid on mõeldud kriitiliste ja ajatundlike või kiirelt asukohta vahetavate sihtmärkide vastu. Üldiselt on sihtmärkideks suurtükivägi, õhutõrje, mehhaniseeritud üksused ja elavjõud.[4]
M270 süsteemist on olemas ka nõrgem ja kergem versioon M142 HIMARS, mis toetab üksusi, kes kasutavad langevarje või merejalaväelasi. M142 HIMARS on ehitatud USA armee 6x6 võimekusega veoki raamile. Ta on võimeline kasutama sama laskemoona, mis M270, kuid suudab kanda vaid ühte plokki koos 6 raketiga. M142 astus teenistusse 2005. aastal.[1]
M270 süsteem on võimeline laskma MLRS-pere rakette, mida toodetakse ja kasutatakse paljudes riikides mitmesugustel platvormidel.
Nende hulgas:
Pärast esimeste M270 raketiheitjate teenistusse võtmist Ameerika Ühendriikide armee poolt 1983. aastal on seda kasutama hakanud ka palju teised NATO liikmed.
Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on ehitatud ligikaudu 1300 seda tüüpi süsteemi ja sealjuures toodetud üle 700 000 raketi. M270 tüüpi süsteemide tootmine lõppes 2003. aastal, kui viimane partii anti üle Egiptuse armeele.
M270 süsteemi on selle eluea jooksul kasutatud põhiliselt Lähis-Ida konfliktides nagu Lahesõda, Iraagi sõda ja Afganistani sõda.
Esimest korda kasutati M270 tüüpi süsteeme sõjalises konfliktis 1991. aastal toimunud Lahesõjas.[5]
Ameerika Ühendriikide operaatorid kutsuvad M270 "komandöri isiklikuks haavlipüssiks" (inglise keeles the commander's personal shotgun) või "lahinguvälja haavliks" (inglise keeles battlefield buckshot). Tavapärasem hüüdnimi on "mustlase vanker" (inglise keeles Gypsy Wagon), sest meeskonnad hoiustavad masina peal lisavarustust, näiteks maskeeringuvõrke, välivoodeid, jahuteid ja isiklikke asju, kuna süsteemil endal puudub hoiuruum. Uue laskemoona M30 kasutusele võtmine andis uue hüüdnime "70 kilomeetri snaiper" (inglise keeles 70 kilometer sniper rifle). Lahesõja ajal kutsusid iraaklased süsteemi "terasvihmaks" (inglise keeles Steel Rain).
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: M270 MLRS |