MP3-mängija

Philipsi MP3-mängija

MP3-mängija (ka MP3-pleier) on digitaalne muusikaesitusseade, mille esmafunktsioon on hoida ja mängida digitaalset muusikat.

Tänapäeval on enamik seadmeid ekraaniga, mis võimaldab lisaks mängida ka mänge ning vaadata video- ja pildifaile. Sageli on MP3-mängijaga võimalik ka heli salvestada. Andmete salvestamiseks on MP3-mängijates kasutusel kõvakettad, Microdrive'i kettad või välkmälu.

MP3-mängija leiutati 1998. aastal.^[viide?] Esimesed mängijad mahutasid 32 MB muusikat, tänapäevaste mudelite kettamaht ulatub sadadesse gigabaitidesse. Levinuimad MP3-mängijad on Apple iPodi sarja mängijad, kuid kasutusel on ka MP3-mängijaga mobiiltelefonid.

Ajalugu

IXI

Enne MP3-mängijaid olid levinud kaasaskantavad CD- või kassetimängijad. Ühe esimestest digitaalseist meediamängijaist, mis kandis nime IXI, kujundas inglise teadlane Kane Kramer 1979. aastal, kuid seda ei hakatud kunagi tootma. IXI meediamängija mälumaht oli 8 MB ning see võimaldas mängida muusikat 3,5 minutit. See patenteeriti 1981. aastal.^[1]

Hiljem väitis Kramer, et esimest iPodi ei leiutanud mitte Apple, vaid tema. Apple selles probleemi ei näinud, sest Krameri patent oli 1988. aastal kehtetuks muutunud. Lisaks oli juba enne iPodi turul MP3-mängijaid, mis olid disaini poolest sarnased Krameri IXIga.^[2]

Saehan MPMan F10

Maailma esimene masstoodetud MP3-mängija oli Saehani-nimelise Korea firma toodetud MPMan, mis tuli Aasias turule 1998. aasta kevadel. MPMan kasutas andmete salvestamiseks välkmälu, mis mahutas vaid 32 MB ehk umbes 6 laulu.^[3]

Diamond Rio PMP300

Rio PMP300

1998. aasta septembris tuli turule Diamond Multimedia toode Rio PMP300 (PMP – ingl portable media player ehk kaasaskantav meediamängija), mis sarnaselt Saehani mudelile kasutas välkmälu ning mahutas 32 MB muusikat. Rio PMP300 MP3-mängija vastu algatati kohtuhagi, milles plaadifirmad süüdistasid MP3-mängija loojaid piraatmuusika levitamise õhutamises. Diamond Multimedia võitis hagi ning see suurendas oluliselt kaasaskantavate muusikamängijate populaarsust.^[4]

RaveMP 2100

Sensory Science'i 1999. aasta suvel valminud MP3-mängija RaveMP 2100 mälumaht oli 64 MB ehk kaks korda rohkem kui eelmistel mängijatel. Sisemälule lisaks oli võimalik mängijasse paigaldada ka mälukaart, mis suurendas mälumahtu 32 MB võrra. RaveMP 2100 oli esimene MP3-mängija, mis võimaldas ka salvestada heli ning vaadata telefoninumbreid. RaveMP aku kestis 10 tundi, kasutades energiaallikana AA patareid, ning toetas ka USB-ühendust.^[5]

Hango/Remote Solutions Personal Jukebox PJB-100

Esimene kõvakettaga varustatud MP3-mängija oli Hango Electronicsi Personal Jukebox PJB-100, mille töötasid 1999. aastal välja Compaqi insenerid, kuid mis patenteeriti Hango Electronics nime all. Hango Electronics muutis hiljem oma nime Remote Solutionsiks. See mudel kasutas 2,5-tollist sülearvuti kõvaketast, mis mahutas 4,8 GB, aga oli üsna suur ja raske.^[3][6]

Nomad Jukebox

2000. aastal tuli turule järgmine kõvakettaga MP3-mängija, Creative'i Nomad Jukebox, mis sai väga menukaks, sest eelnev Personal Jukebox PJB-100 oli väga suur ja ebamugav. Nomad Jukebox mahutas 6 GB muusikat ja pakkus palju funktsioone heliefektide seadistamiseks vastavalt kuulatavale keskkonnale.^[5]

Intel Pocket Concert

Inteli Pocket Concert oli esimene 128 MB MP3-mängija, mis oli omal ajal väga populaarne, sest pakkus hea kombinatsiooni mälu ja hinna vahel.^[5]

Apple iPod

Apple'i esimese generatsiooni iPod tuli turule 2001. aasta oktoobris. See kasutas 1,8-tollist 5 GB Toshiba kõvaketast. 2002. aasta juulis tuli iPodile uuendus, mis muutis selle ka Windowsiga ühilduvaks. Apple'i iPodist on nüüdseks välja kasvanud üks populaarsemaid MP3-mängijaid.

Archos Jukebox Multimedia

Välkmälu kasutav MP3-mängija

2002. aastal tuli turule Archos Jukebox Multimedia MP3-mängija, millel oli 1,5-tolline värviline ekraan, seega oli see esimene MP3-mängija, mis võimaldas vaadata videoid ja fotosid. Lisaks sellele oli sellel ka kaamera ja maht vastavalt 10 või 20 GB. Selle edu tagajärjel hakkasid kõik MP3-mängijate arendajad ekraanide kasutamise võimalust uurima. Järgmisel aastal tutvustas Archos uut mängijat AV300, millel oli 3,8-tolline ekraan ja 20 GB mälu.^[5][7]

Nomad Jukebox Zen/NX/Xtra

2003. aastaks olid MP3-mängijate turu enamasti vallutanud Creative ja Apple. Creative tootis järjest kolm uut mängijat: Nomad Jukebox Zen, Nomad Jukebox NX ja Nomad Jukebox Xtra. Zen oli 20 GB kõvakettaga ning oli otsene iPodi konkurent, Zen NX oli vahetatava patareiga ja pisut väiksem, Zen Xtra oli 60 GB mängija, millel oli palju riistvaralisi probleeme.^[5]

Mobiiltelefonid

2001. aastal hakati ka mobiilidesse lisama MP3-mängija funktsiooni ning 2005. aastast alates on enamik mobiiltelefonidest MP3-mängijaga. Pärast seda on selliste mobiilide populaarsus tunduvalt tõusnud ning spekuleeritakse, et eraldiseisvad MP3-mängijad kaovad sootuks.

Ehitus

Keskmised MP3-mängijad on tavalisest telefonist veidi pisemad, õhemad ja kergemad. Need töötavad enamasti aku peal, mida ei saa vahetada. Tavaliselt saab muusikat kuulata vaid kõrvaklappidega või välimiste kõlaritega, sest sisseehitatud kõlar puudub, aga mõnel mudelil on ka sisseehitatud kõlar, mis on tavaliselt madala kvaliteediga. Enamasti on seadme esiküljel nupud muusikapalade vahetamiseks, helitugevuse määramiseks, menüü kuvamiseks ning seadme sisse- ja väljalülitamiseks.

Andmesalvestus

HDD-kettaga MP3-mängija

MP3-mängijates kasutatakse andmete talletamiseks tavaliselt välkmälu (SSD-kettad) või kõvakettaid (HDD-kettad). Välkmälu kasutavate mängijate mahutavus ulatub 64 GB-ni, mille esimesena saavutas kolmanda generatsiooni iPod Touch. SSD-ketaste eelis on see, et nad on põrutus- ja kulumiskindlamad, kuna puuduvad liikuvad osad. Samuti kasutavad SSD-kettad vähem voolu ning andmete kirjutamine ja lugemine on kiirem kui HDD-ketastel. SSD on aga kallim ning mahutab vähem.

Kõvaketastega MP3-mängijad mahutavad kuni 500 GB, mille esimesena saavutas Archos 5 Internet Tablet. See tähendab kümneid tuhandeid laule. HDD-ketaste miinuseks on see, et nad kasutavad rohkem voolu, on üldiselt raskemad ja on tundlikumad põrutustele ning muudele välisärritustele kui SSD-kettad. Küll aga on nad odavamad ja mahutavad rohkem.

Ekraan

MP3-mängijates kasutatakse tavaliselt LCD- või OLED-ekraane, mille diagonaal ulatub kuni 7 tollini. Pildiresolutsioon võib ulatuda kuni WVGA-ni (800×480) ning värvisügavus ulatub kuni 24 bitini, aga enamasti kasutatakse 16 bitti. Aina rohkem tehakse MP3-mängijaid ka puutetundliku ekraaniga. Samas paljudel mängijatel polegi ekraani, mistõttu on need odavamad.

Muu

Paljudel MP3-mängijatel on ka sisseehitatud raadio, kaamera, tekstitöötlusprogrammid või mängud.

Tarkvara

MP3-mängijatel on tavaliselt CD/DVD-kettaga kaasas seadmedraiverid, mõnel mudelil on ka spetsiaalne tarkvara, et faile arvutist mängijasse tõsta. Seda tüüpi tarkvara saab enamasti ka tootja veebilehelt alla laadida.

Failivormingud

MP3-mängijaks kutsutakse tänapäeval üldiselt igasugu muusikat esitavaid seadmeid, kuigi peale MP3-failide mängivad nad ka muus vormingus faile, näiteks MP4, FLC, WMA, AAC või WAV. Alternatiivne variant on nimetada selliseid seadmeid kaasaskantavatakes meediamängijateks, aga MP3-mängija on palju suupärasem. Heli pakkimisel eelistatakse MP3-mängijate puhul tihti võimalikult väikest faili, eriti väiksema kettamahuga mudelite puhul, see aga tähendab helikvaliteedi kadu. MP3-faile mängitakse 32 (kõige halvem) kuni 320 (parim) kbit/s (kilobitti sekundi kohta).^[8] MP3 iseenesest on helisignaalide pakkimismeetod, mis kasutab ära teadmisi inimkõrva tundlikkusest, kaotades helifailist andmed nende helide kohta, mida inimkõrv ei kuule.^[4] MP3-tehnoloogia lõi saksa firma Fraunhofer-Gesellshaft.^[9]

Pildifailidest toetab enamik MP3-mängijaid JPEG-vormingut, mõned mängijad, näiteks iPodi seeria mudelid, toetavad ka muid vorminguid, näiteks GIF või PNG.

Videofailidest on levinuim MPEG-4 vorming, paljud toetavad ka WMV ja AVI vormingut. MP3-mängijatel, mis kuvavad videofaile, on tavaliselt videofailide sobivasse vormingusse teisendamise programm kaasas.

Tööpõhimõte

Helilained muudetakse diskreetimisega binaarkoodiks, mida saab digitaalselt salvestada. Antud info saab arvutist USB- või FireWire-ühendusega MP3-mängijasse tõsta. MP3-mängija sees võetakse vastav informatsioon vastu, pakitakse MP3-kodeering lahti ning saadud info lastakse läbi digitaal-analoogmuunduri, mis muundab heli analoogsignaaliks, mida võimendab võimendi, et seda oleks kuulda. Kõik MP3-mängijad töötavad akuga, enamasti liitiumist laetava akuga, aga on ka patareidega töötavaid mudeleid.^[10]

Terviseohud

Pikaajaline valju muusika kuulamine on kuulmisele ohtlik ning võib põhjustada kuulmiskadu. Keskmise inimese muusikakuulamisharjumused ei tohiks probleeme tekitada, aga kui kuulata MP3-mängijaga muusikat niigi lärmakas keskkonnas halbade kõrvaklappidega, siis tuleb heli väga valjuks reguleerida, et midagi kuulda, ja see võib kuulmisele kahjulik olla.^[11]

Viited

1. "Portable data processing and storage system". Google Patents. Vaadatud 7. märtsil 2018.
2. Paul Wagenseil (20.09.2008). "British Man Says He Invented iPod in 1979". Fox News. Vaadatud 7. märtsil 2018.
3. http://reviews.cnet.com/4520-6450_7-5622055-1.html
4. Richard Menta (31.10.2004). "Collecting MP3 Portables – Part 1". Antique Radio Classified. Vaadatud 7. märtsil 2018.
5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. november 2011. Vaadatud 27. novembril 2011.
6. Junko Yoshida & Margaret Quan (18.08.2000). "OEMs ready to roll on jukeboxes for Net audio". EE Times. Vaadatud 7. märtsil 2018.
7. "ARCHOS Generation 5 Available Worldwide" (PDF). archos.com. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2007. Vaadatud 7. märts 2018.
8. Nigel Coldwell. "Comparison of Audio Compression". nigelcoldwell.co.uk. Vaadatud 7. märtsil 2018.
9. Mary Bellis (19.04.2017). "The History of MP3". ThoughtCo. Vaadatud 7. märtsil 2018.^{[alaline kõdulink]}
10. Kevin Bonsor, Jeff Tyson & Craig Freudenric. "How MP3 Players Work". electronics.howstuffworks.com. Vaadatud 7. märtsil 2018.
11. "Personal Music Players & Hearing". GreenFacts. 13.10.2008. Vaadatud 7. märtsil 2018.