See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2019) |
Maa taluvuspiirid ehk planetaarsed piirid (inglise keeles planetary boundaries) on teadlaste poolt 2009. aastal loodud raamistik planeedile Maa, mida inimkond ei tohi ökosüsteemide funktsionaalse säilimise ja inimkonna tuleviku nimel ületada.[1]
Raamistiku eesmärk on piiritleda ja kvantifitseerida inimtekkeliste häiringute tasemed, mis lubaksid Maal jääda stabiilsetesse ja loomulikesse tsüklitesse. Praegu käsitletakse globaalseid inimtekkelisi keskkonnahäireid peamiselt eraldiseisvate probleemidena (näiteks kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, reostus), kuid taoline lähenemine ignoreerib häirete koondmõjusid Maa süsteemi üldisele olekule. Planetaarsed piirid loovad teadusliku raamistiku inimtekkelistest keskkonnamõjudest, mis analüüsib planeet Maa süsteemi kui tervikut.[2]
Maa taluvuspiirid on inimmõju tasemed, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks, ohustades ökosüsteemide vastupanuvõimet ja inimeste toimetulekut. 2023. aastaks on teadlaste poolt eristatavad 9 planetaarset piiri: kliimamuutused (jaguneb: süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ja kiirgussund), uute inimtekkeliste mõjurite kuhjumine, stratosfääri osooni hõrenemine, loodusliku mitmekesisuse kadu (jaguneb: geneetiline elurikkuse kadu ja funktsionaalne elurikkuse kadu), saasteosakeste hulk õhus, hapestumine, aineringide (sh lämmastiku- ja fosforiringe) häiringud, magevee liigtarbimine (jaguneb: taimede omastatav vesi ja pinna- ja põhjavesi) ja maakasutuse muutus.[3]
Kõik planetaarsed piirid on omavahel tihedalt seotud. Näiteks laiendades põllumaad loodusliku ala arvelt, vähendame elurikkust ning häirime loomulikku veerežiimi. Maakasutuse muutus toob kaasa CO2 heitme suurenemisele ning kasvuhoonegaaside konsetratsiooni kasv kiirendab kliimamuutuste süvenemist.[4]
Alates 2009. aastast on planetaarsete piiride kontseptsiooni arendatud ning täiendatud. Enim on edasi arendatud elurikkuse indikaatorit ning magevee tarbimise oma. Esialgses töös käis Rockströmi elurikkuse indikaatoriks välja liikide väljasuremise kiiruse ehk mitu liiki miljoni liigi kohta sureb välja ühes aastas. 2015. aastal pakkus algse uurimuse kaasautor Will Steffen asemele indikaatori "mitmekesisuse puutumatuse indeks" (ingl biodiversity intactness index),[5] mis sarnaneb 2018. aastal pakutuga "keskmine liikide ohtruse kadu" (ingl mean species abundance loss).
Magevee kasutuse indikaatoriks pakkus Rockström magevee kogutarbimise aastas (km3/aastas),[1] kuid kuna ei peegelda ajalis-ruumilist varieeruvust, siis sai indikaator palju kriitikat. 2015. aastal pakkus Will Steffen välja indikaatori, mis on valglapõhine ning võtab arvesse ajalis-ruumilist muutust: "veevõtt (protsentides) kuu keskmisest äravoolust".
Nimetatud loetelud ei ole lõplikud – vee ja elurikkusega seotud planetaarse piiri indikaatoreid on viimastel aastatel välja pakutud veel.