Maaturism

Matkatee Kakerdaja rabas

Maaturism (ingl rural tourism) on turismi liik, mille korral külastavad turistid puhkamiseks ja reisimiseks maapiirkondi.

Maaturism tähistab väikese mahuga turismi väljaspool linnakeskkonda[1] ning hõlmab mitmesuguseid majutus-, reisimis- ja puhkamisvõimalusi, näiteks jalgsi-, hobu-, kanuu-, jalgratta- ja suusamatku, loodus-, jahi- ja kalastusturismi, seiklus- ja kultuuriturismi, aga ka taluturismi.[1]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Maal puhkamine muutus populaarseks 19. sajandil, kui kõrg- ja keskklass hakkas rohkem linnast ja kodust välja sõitma, et näiteks sugulasi külastada, loodust nautida või oma valdusi üle vaadata. 20. sajandi keskel hoogustus see liikumisvahendite – autode, jalgrataste ja busside keskklassile kättesaadavaks muutumise mõjul veelgi. 1960. aastatel hakkas maaturism rahvusvahelistuma ja 1980. aastate lõpuks kujunes omaette maamajandusvaldkonnaks paljudes Euroopa riikides, näiteks Austrias, Saksamaal ja Rootsis. Maaturismi arenemise mõjul mitmekesistus maaettevõtlus, hakati looma uudseid töökohti, paranes elukeskkond, suurenes koostöö tegemise vajadus ning ääremaade elanikud said selles vallas sissetulekut.[2]

Maaturism Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on maaturismi populaarsus sõltunud palju okupatsioonidest ja ajaloo keerdkäikudest. Maaturismi taassünniks loetakse 1992. aastat, kui Eestimaa Talupidajate Keskliit andis välja 15 maamajutusettevõtet hõlmava turismitalude kataloogi.[3] 2000. aastal asutati mittetulundusühing Eesti Maaturism, kes esindab 313 maaturismiettevõtet ning teeb koostööd riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste organisatsioonidega, koolitab maaturismi ettevõtjaid, korraldab maaturismi turu-uuringuid ning esindab Eestit maaturismiüritustel.[4] Tänapäeval on maaturism aasta-aastalt üha populaarsem, näiteks Lõuna-Eestis ja Saaremaal tegeleb pool maaelanikkonnast 30–35 protsendi ulatuses maaturismiga. Külastatumad turismipiirkonnad on loodus- ja maastikukaitsealad.

Maaturismi peamisi suundi on Eestis kolm:

Maaturismi arengu juures on suur roll maakonnakeskustesse loodud infopunktidel, kus vahendatakse kohalike teenusepakkujate kontakte, trükiseid ning ööbimis-, vabaaja- ja reisiteenuste võimaluste infolehti. Suurt rõhku pannakse ka matkaradade arendamisele ja taastamisele ning nende juurde puhkekohtade ja lõkkeplatside loomisele.[7]

Taluturism

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandist alates on Eestis maaturismi vallas olnud suur roll taluturismil. Sajandi kestel on selle sisu aga palju muutunud:

  • esimese vabariigi ajal aastatel 1920−1930 olid levinud nn peretalud: talu kuulus perele ning enamik talu külastajaid käis talu juures töid tegemas, muid külastajaid oli vähe;
  • pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastatel liideti üksiktalud kolhoosideks ja talusid külastas varasemast rohkem inimesi;
  • aastatel 1980−1990 hakati taas looma peretalusid;
  • taasiseseisvumise järel pärast 1990. aastaid hakkasid turismitalude levik ja tuntus taas suurenema.[8]

Talude arvukust on 20. sajandil palju mõjutanud moderniseerimine ja linnastumine, aga okupatsioonide ajal ka jagamine ja defitsiit. Kolhooside loomise järel suunati kogu talus teenitu kogukonnale ning linnadesse ja nende lähedale loodud tehaste mõjul muutus ka tööturg. Maaturism hakkas taas arenema pärast taasiseseisvumist, kui piirid avanesid ning rannikupiirkondade külastamist enam ei piiratud.[9] 2014. aastal hakati taluturismi toetamiseks korraldama avatud talude päevi, kus talunikud tutvustavad huvilistele kohapeal oma tegemisi.[10] 2021. aastal osales avatud talude päeval üle 300 talu.[11]

Maaturismi mõjud

[muuda | muuda lähteteksti]

Maaturismi populaarsemaks muutumisel on olnud mitmesuguseid põhjusi.

A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel
  • Üks põhjusi on linnastumisega kaasnev soov keskkonda vahetada, minna looduskeskkonda aega veetma. Selliseid võimalusi pakuvad looduslikud vaatamisväärsused, puhkekohad, matkarajad jm. Näiteks Eestis on Riigimetsa Majandamise Keskus loonud matkaradade võrgustiku, mille kaudu saab looduses liikudes tutvuda kohalike eripäradega.
  • Põhjus võib olla ka seotus kultuuriliselt kaalukate sündmuste või inimestega – inimesed soovivad näha ja tutvuda autoritele loomingulist inspiratsiooni andnud maastike ja kohtadega või näha paiku, kus sündmused aset leidsid. Eestis on selle näiteks Järva vallas asuv A. H. Tammsaare muuseum, mis on pühendatud kirjanik A. H. Tammsaarele. Muuseum on asutamisest saati olnud kirjandushuviliste seas väga populaarne osalt ka seetõttu, et kirjanik sai raamatute kirjutamiseks inspiratsiooni kohalikust talulähedasest maastikust ja elust selles piirkonnas.[2]
  • Kolmas arengu tiivustaja on äri. Tänu transpordivõimaluste avardumisele hakati ettevõtteid rahas kaotamata rajama linnast eemale. Selle mõjul laienes äritegevus linnast kaugemale, nõnda suurenes maakohtade külastajate arv ja selle tulemusena kasvas huvi maapiirkondade vastu.[12]

Samas kaasneb maaturismiga ohte.

Turistid Kamerunis
  • Maaturism nagu turism üldiselt on keskkonnale kahjulik, sest seal viibijad koormavad keskkonda. Keskkond on eriti tundlik looduslikult õrnemates piirkondades. Näiteks Tansaanias asuval Ngorongoro looduskaitsealal, mis on loodud ümber Ngorongoro vulkaani, on turistide hulk muutunud nii intensiivseks ja turismitaristu arendamine nii kaootiliseks, et UNESCO on kaalunud, kas see maailmapärandi nimistust kustutada.[13] Kahjulikke keskkonnamõjusid aitaks vähendada see, kui vältida turismi hooajalisust, reklaamida säästlikumaid transpordivahendeid, piirata massiturismi ning arvestada arendamise juures ökoloogilist jalajälge ja piirkonna taluvusvõimet.[3]
  • Maapiirkondades võivad suuremad arendajad turiste meelitada rohepesu põhimõttel – luues vähemate pingutustega taristut, mille kasutamine toob piirkonnale kasu asemel kaasa hoopis probleeme, või arendades keskkonnasõbralikku taristut keskkonnavaenuliku põhiala kõrval. Roheeksitamist esineb vähem seal, kus majutuse- ja teenusepakkujaid on palju.[14]
  • Läbimõtlematu turunduse tagajärjel võib piirkond hakata meelitama turiste, kelle tähtsustavad võimalikult odavalt reisimist ning ega pea tähtsaks keskkonna suhtes vastutustundlikkust. Seega tuleks turundus läbi mõelda teadlikult, et maaturismist saaksid tulu nii turistid kui ka turismiteenuste pakkujad.[viide?]
  • Küsimuseks võib osutuda ka autentsus, juhul turistide soov näha juurdunud arusaama kohalikust eripärast läheb vastuollu selles piirkonnas tegelikult pakutavaga. Näiteks Hiinas Chengdu piirkonnas asuv Qing Gang Shu küla on kunstlikult loodud ainuüksi selleks, et illustreerida traditsioonilist maaelu.[15]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "Maaturismi mõiste". Cmsimple.e-uni.ee. 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2016. Vaadatud 19. aprillil 2016.
  2. ↑ 2,0 2,1 Lesley Roberts, Derek Hall, Mitchell Morag (2004). New directions in rural tourism. Abingdon: Routledge. ISBN 075463633X.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 "Sissejuhatus maaturismi arendamise teemasse" (PDF). Eesti Maaülikool. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2022. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  4. ↑ "MTÜ Eesti Maaturism". Eesti Maaturism. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  5. ↑ "Metsa Matkarada – lühiinfo". Metsa Matkaraja koduleht. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  6. ↑ "Ranniku matkarada – faktid ja arvud". Ranniku Matkaraja koduleht. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  7. ↑ "Tegevusvõimalused". MES Nõuandeteenistus. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2018. Vaadatud 19. aprillil 2016.
  8. ↑ Ester Bardone (2013). My farm is my stage: A performance perspective on rural tourism and hospitality services in Estonia (Doktoritöö) (PDF). Tartu: University of Tartu. ISBN 9789949324514.
  9. ↑ "Ajalugu". MES Nõuandeteenistus. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2018. Vaadatud 19. aprillil 2016.
  10. ↑ "Avatud talude päev 2021". Maainfo.ee. Vaadatud 14. veebruaril 2022.
  11. ↑ "Avatud talude päev 2021 saab sel laupäeval avalöögi Kalde talus Valgamaal". Maaeluministeerium. 20. juuli 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2022. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  12. ↑ E. Wanda George, Heather Mair, Donald G. Reid (2009). Rural tourism development: Localism and cultural change. Bristol: Channel View Publications. ISBN 1845411005.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ David Simpson (21. mai 2009). "Ngorongoro under threat says UNESCO". Cabi.org. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  14. ↑ Liisa Mättas (2016). "Säästva turismi piirkonna turundamine Rohelise Jõemaa näitel (lõputöö)" (PDF). Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismiosakond. Vaadatud 15. veebruaril 2022.
  15. ↑ Ruwan Ranasinghe (2020). "Can authenticity be fabricated in rural tourism: Evidence from "Qing Gang Shu" scenic area in Chengdu megalopolis in China". Researchgate.net. Vaadatud 15. veebruaril 2022.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]