Majandustsükliks nimetatakse majandusteaduses tegeliku kogutoodangu ehk tegeliku tasakaalu perioodilist kõikumist ümber potentsiaalse tootmismahu. Ühe majandustsükli jooksul läbib majandusaktiivsus tõusu- ja langusfaasi ja sama mustri kordumine tähistab uue tsükli algust. Ühte majandustsükli faasi võib nimetada ka konjunktuuriks.
Majandustsüklite uurimisega tehti algust juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel, mil majandusteaduse klassikalise koolkonna esindajad pöörasid põhilist tähelepanu kapitalistliku majandussüsteemi võimele iseeneslikult saavutada nõudluse ja pakkumise tasakaal ning seda säilitada. Sellest perioodist teatakse ka Adam Smithi formuleeritud nähtamatu käe teooriat. Hiljem on majandusteadlased uurinud nii tsüklite kordumist ajas, nende kestust, tsüklite põhjusi, seda, milline peaks olema majanduspoliitika tsükli erinevais faasides jne.
Majandustsüklite klassifikatsioonid on aja jooksul muutunud, kuna tsüklite uurimiseks kasutatavad meetodid ja uurimise eesmärgid muutuvad. Teoreetilises kirjanduses eristatakse majandustsükleid kõige sagedamini nende pikkuse ning neid esilekutsuvate algpõhjuste järgi. Lähtutakse näiteks sellest, kas antud riigi või piirkonna potentsiaalne majanduskasv tsükli jooksul muutub. Sellest lähtuvalt eristatakse lühi- ja pikaajalisi majandustsükleid. Pikaajaline majandustsükkel võib kesta kümneid aastaid ja lühiajalised tsüklid on seotud ajutise ja lühiajalise välis- ja/või sisemaise nõudluse muutumisega antud riigi toodangu järele. Lühiajalise majandustsükli läbimisel ei toimu sellist tootmissisendite ümberpaiknemist, lisandumist või vähenemist, mis põhjustaksid antud riigi või piirkonna potentsiaalse kasvutaseme muutumist.[1]