Mantia

Piiskop kandmas slaavi traditsiooni värvides mantiat õigeusu kirikus New Yorgis
Kreeka õigeusu kiriku peapiiskop Ieronymos II punases mantias kuldsete jõgedega ja evangeliste kujutavate ikoonidega
Potšajevo kloostri arhimandriit Methodius arhimandriidi musta mantiaga
Radoneži Sergius pikas mungamantias. 17. sajandi ikoon

Mantia (kreeka keeles μανδύας mandyas, kirikuslaavi keeles мантия mantija) on maani ulatuv ja slepiks pikendatud tagaosaga keebitaoline rüü õigeusu kirikus.

Mantiat kannavad õigeusu kirikus mungad, sealhulgas piiskopid, sest õigeusukiriku piiskop on alati mungaseisuses. Mantiat kannab piiskop kõigil neil jumalateenistustel, kus ta täielikult kaasa ei teeni[1].

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mantia on pikk põrandani ulatuv ilma varrukateta mantel, mis on kaela juurest ja alt kinnitatud ning seda kantakse alusrässa või rässa peal.

Arhimandriidi ja piiskopi mantia ülemistes ja alumistes nurkades on tugevdatud materjalist ja tikanditega kaunistatud ristkülikud, kaks neist on kaela kinnituse juures ja kaks alumise kinnituse juures (inglise keeles tablets, vene keeles скрижали 'käsulauad'). Need neli ristkülikut sümboliseerivad Vana ja Uut testamenti ning nelja evangeeliumi, kinnitamaks, et evangeelium on piiskopi õpetuse põhialus.

Tänapäevane mantia on õhukesest materjalist, ilma voodrita. Slaavi traditsioonis on mantia seljaosa plisseeritud. Sellel on 33 volti Jeesuse eluaastate arvu mälestuseks. Neid volte võrreldakse ka Jordani jõe voogudega[2]. Piiskopimantia on tumepunane või lilla, metropoliidil sinine ja selle ristkülikutel võidakse kujutada ka ikoone, alumistel nelinurkadel on piiskopi monogramm või ikoonid. Piiskopimantial on pikk, mööda põrandat lohisev slepp. Mõnikord on mantia küljes kuljused või kellukesed. Need viitavad Vana Testamendi ülempreestri rüüle, mida on kirjeldatud Teises Moosese raamatus 28:33-34[3].

Mantia on kaunistatud horisontaalsete lintidega. Nende lintide värvused võivad olenevalt riigist ja traditsioonist erineda. Eesti piiskopmärter Platonil olid need legendi järgi Eesti lipu värvides: sinisel taustal valge-must-valged. Tänapäeval kannavad EAÕK piiskopid kreeka traditsiooni järgi kuldseid linte, slaavi traditsiooni järgi on värvid valge-punane-valge. Linte nimetatakse jõgedeks (kreeka keeles ποταμοί potamoí, vene keeles источники 'lätted') ja need sümboliseerivad Jumala sõna, mis otsekui välja voolates levib maailmas. Kolm rida jõgesid tähendavad püha Kolmainsust.

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop kannab mantiat kirikus, kui ta parasjagu ei teeni liturgiat (näiteks õhtuteenistusel), või liturgial, kui ta seisab kateedri juures ja ei teeni täielikult kaasa, või siis kantakse mantiat ristikäikudel.

Piiskopimantiat ei kanta liturgiliste riietega. Kui piiskop tuleb kirikusse liturgiale, võetakse ta pidulikult vastu: alusrässades diakonid ja altariteenijad tulevad ukse juurde mantia ja sauaga. Liturgilistes riietes esipreester seisab, rist kandikul, keskel ja teised preestrid rässades seisavad kahes reas ametivanuse järjekorras. Piiskopile pannakse mantia selga, ta annab ristile suud ja läheb ikonostaasi juurde. Kui on liturgia, loeb diakon sisseminemispalved, seejärel läheb piiskop kiriku keskele asetatud kateedri juurde, kus võetakse mantia ära ja toimub pidulik riietamine liturgilistesse rõivastesse, mis on jumalateenistuse osa. Kui aga piiskop täielikult kaasa ei teeni, läheb ta paremale poole asetatud kateedri juurde ning seisab seal, kandes mantiat[4].

Kui arhimandriit või piiskop sureb, laotatakse tema mantia ta kirstu peale[1].

Tähendused

[muuda | muuda lähteteksti]

Pikka lihtsast materjalist mantlit mainitakse Vanas Testamendis kui rüüd, mida kandsid prohvetid, sealhulgas Eelija ja Eliisa (Teine Kuningate raamat 2:11–14[5]), kuid uuematest tõlgetest on kadunud kirjeldus "pikk". Mantia sümboolne tähendus selle järgi on pärimine – sama teed mööda edasiminemine; ka eesti keeles on sõna "mantlipärija". Vanadel ikoonidel kujutatakse munkasid kandmas mustast, pruunist või hallist riidest pikki mantleid. Ka praegu tähendab mantia vastuvõtmine kloostrielus munkluse seda astet, millel antakse puhtuse-, kasinuse- ja kuulekusetõotus, ja selle tõotuse andnud munka nimetatakse mantiamungaks[6].

Teisalt kandis pikka, slepina lohisevat uhket mantlit esialgu vaid Bütsantsi keiser[2]. Pärimuse järgi kinkis ta oma mantli au märgiks Konstantinoopoli patriarhile usalduse, kiriku valitsemise ja võimu jagamise sümbolina. Mõne aja pärast levis selle kandmise komme ka metropoliitidele ja piiskoppidele[7].

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 M. Sepper. Õigeusu kirikutekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel. magistritöö. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2019
  2. ↑ 2,0 2,1 Õigeusu vaimulike teenistusrõivad. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kirjastus, 2008
  3. ↑ http://lab.piibel.net/?q=2Ms%2028
  4. ↑ Piiskopliku jumalateenistuse kord, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kirjastus, 2008
  5. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2019. Vaadatud 25. detsembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2019. Vaadatud 25. detsembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. ↑ M. Sepper. Õigeusu kirikutekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel. Magistritöö. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2019

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]