Marina Ladõnina

Marina Ladõnina
Marina Ladõnina (1942)
Sünninimi ungari Marina Alekszejevna Ladinyina
Sünniaeg 24. juuni 1908
Skotinino, Smolensk, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg 10. märts 2003 (94-aastaselt)
Moskva, Venemaa
Kodakondsus Nõukogude Liit
Venemaa
Abikaasa Ivan Pürjev

Marina Ladõnina (vene Марина Алексеевна Ладынина; 24. juuni 1908 Skotinino, Smolensk – 10. märts 2003 Moskva [1]) oli vene filmi- ja teatrinäitleja.

Marina Ladõnina oli omaaegse filmitööstuse säravaim täht koos Ljubov Orlovaga.[2] 1936. aastal tutvus ta režissöör Ivan Põrjeviga, kes uue armastuse nimel jättis maha oma senise perekonna. 1936. aastal nad abiellusid, kuid elu kujunes keeruliseks ja 1954. aastal abielu lahutati.

Marina Ladõnina oli väga populaarne. Pärast Põrjevist lahutamist ta filmides enam ei mänginud. Põhjuste osas täit selgust pole. Arvati, et Põrjev takistas Ladõnina filmidesse võtmist või et teda kui "Põrjevi näitlejat" ei söandatud mujal rakendada või et Ladõnina ise soovis vaatajate mällu jääda noore ja kaunina. Mõnda aega andis ta kontserte, kuid viimastel eluaastatel taandus ta avalikust elust.[3]

Marina Ladõnina pälvis viis Stalini preemiat ja muid autasusid. 1950. aastal anti talle NSV Liidu rahvakunstniku aunimetus.

Filme

[muuda | muuda lähteteksti]

Marina Ladõnina alustas karjääri Ivan Põrjevi muusikalistes komöödiates nagu Ljubov Orlovagi. Paljudele neist filmidest oli kirjutanud muusika Issaak Dunajevski ning mitmed laulud said väga populaarseks.

  • "Rikas pruut" (1937, peaosa Marinka, Lenini orden)
  • "Traktoristid" (1939, peaosa Marjana Bažan, I järgu Stalini preemia)
  • "Armas tüdruk" (vene keeles Любимая девушка, 1940, Varja Lugina)
  • "Seatalitaja ja karjus" (1941, II järgu Stalini preemia, muusika Tihhon Hrennikov)
  • "Rajoonikomitee sekretär" (1942, Nataša)
  • "Jutustus Siberimaast" (1947, Issaak Dunajevski muusika, värvifilm, I järgu Stalini preemia)
  • "Kubani kasakad" (1949, kolhoosiesimees Galina Nikolajevna Persemova, II järgu Stalini preemia)
  • "Truuduse proov" (1954)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Suri Vene omaaegne ekraanikuulsus Marina Ladõnina. Postimees, 11.03.2003 (vaadatud 12.03.2017)
  2. ↑ David Vseviov. Müstiline Venemaa. Marina Ladõnina.[alaline kõdulink]
  3. ↑ Jaak Jõekallas. Nostalgia. Marina Ladõnina.