Markionism

Marcion õpetamas. Mart Sander (segatehnika, 2014)

Markionism (marcionism) oli 2. sajandil mõjukaima õpetuse nimetus kristluses. Selle rajas varakristlik teoloog Markion Sinopest (u 110 – 160). Õpetuse peatunnus on kahe jumala olemasolu (nagu iraani ja süüria-egiptuse gnostitsismis). Markionismi on nimetatud gnostiliseks õpetuseks aga mõnede oluliste tunnuste poolest see ei samastu gnostilise süsteemiga. Pigem on markionism katse juuda-kristlike teoloogiaid ühendada rahvaliku platonistliku mütoloogiaga.

Ajalugu

Aastal 144 heideti Markion, veel juudakristlaste (ebjonite) kontrollitud kirikust välja (mõnede allikate kohaselt tema oma isa, Sinope piiskopi poolt), mispeale kasutas ta oma rikkust, et asutada oma kirik. Adolf von Harnacki järgi algas võitlus Markioni kiriku ja ebjonite vahel, mis lõppes sellega, et Markioni organisatsioon võeti 190. a üle juudakristlaste poolt^[viide?]. Selle alusel kujunes 3. sajandi jooksul välja kristluse organisatsiooni uus vorm, mida nimetatakse kujunevaks peasuunaks^[viide?]. Kristluse peasuunaga mitte liitunud markionlaste sekt hävitati 4. sajandil. Markioni õpetusest loobumise protsessi käigus pandi alus Uue Testamendi kaanoni väljakujunemisele.

Õpetus

Markion rõhutas erinevust Jumala kui kahemõttelise maailma looja ja Jumala kui Jeesuse armastava Isa vahel. Loojal on suheestuv õiglustunnetus (Vana Testament: silm silma, hammas hamba vastu), Jeesuse Jumal on seotud armastusega. Markion järeldas, et piibellikud lood kõnelevad kahest erinevast Jumalast: Loojast ja Lunastajast. Kujunevas kristlikus õpetuses loobuti sellisest arusaamast 3. sajandil m.a.j.

Tema õpetus andis tõuke Uue Testamendi kaanoni kinnitamiseks ja seega tänapäevase pühakirja sünniks 4. sajandi lõpul.

Markionism eraldas Vana Testamendi radikaalselt Uuest Testamendist: selle väitel on Vana Testamendi Jumal 'Demiurg' – alama astme jumalus või deemon, kes on loonud ebatäiusliku füüsilise maailma, mida ta valitseb läbi vaenu ja kättemaksu; Jeesus aga oli vaimolend kes tõi inimestele sõnumi tõelisest Loojast, armastuse ja andestuse Jumalast, kes haldab universumit. Jeesuse sõnum muutis kogu arusaama maailmast ning inimese kohast selles, vabastades inimese deemonjumala kummardamisest ning võimaldades tal otsida ülimat tõde.

Markionism tänapäeval

Ka Natsisaksamaa teoloogiline suunitlus 'Positiivne Kristlus' (Piibli "redigeerimise" projekti juhtis Tallinnast pärit Alfred Rosenberg) lähtus (mitteametlikult) markionismi ideedest, seades eesmärgiks judaismitekstide elimineerimise pühakirjast, käsitledes Jeesust mitte kui juudi messiast vaid kui Monadi (Pythagorase filosoofias jumalik absoluut, väiksemate jumaluste looja) sõnumitoojat.^[1]

Tänapäeva katoliku kiriku õpetuse kohaselt tuleb Vana Testamenti lugeda surnud ning ülestõusnud Kristuse valguses. Iidse mõttetera kohaselt on Uus Testament Vanasse varjatud, Uus on Vana kattest vabastanud: Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet (Augustinus. Quaestiones in Heptateuchum 2. 73:PL 34,623; vrd DV 16).^[2]

Ehkki markionismil oli gnostitsismiga palju ühist - ülima, "hea" Looja ja madalama, ainelise ja "kurja" jumaluse vastandamine ning usk, et "kurjus" ei ole pelgalt "headuse" puudumine - ei peeta Markioni reeglina siiski gnostikuks. Nagu gnostikud, väitis Markion et Jeesus oli jumalik hing kes ilmutas end küll inimlikus, kuid mitte reaalselt füüsilises vormis. Samas, kui gnostitsismis on iga inimene sündinud 'Jumaliku Sädemega' ehk kandes endas osakes universaalsest Jumalast, on Markioni Jumal oma essentsilt kauge - ta ei suhtle reaalse maailmaga.

Markionism on üks varakristlikest õpetustest, mis on tänapäeval üle elanud teatud taassünni.^[3]

Viited

1. https://en.wikipedia.org/wiki/Positive_Christianity
2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2014. Vaadatud 9. detsembril 2014.
3. http://www.firstthings.com/web-exclusives/2012/04/modern-day-marcionism