Maruula-elevandiõunapuu

Maruula-elevandiõunapuu

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Seebipuulaadsed Sapindales
Sugukond Anakardilised Anacardiaceae
Perekond Elevandiõunapuu Sclerocarya
Liik Maruula-elevandiõunapuu
Binaarne nimetus
Sclerocarya birrea
(A. Rich.) Hochst.
Toored maruulad

Maruula-elevandiõunapuu (Sclerocarya birrea; sünonüüm Poupartia birrea[1]) on puuliik anakardiliste sugukonnast elevandiõunapuu perekonnast.

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Puu kasvab Aafrikas kummalgi pool ekvaatorit. Ekvaatorist põhja pool kasvab ta üle mandri Senegalist Eritrea ja Etioopiani[1], lõunaosas Etioopiast kuni Aafrika lõunatipuni, ka Madagaskaril. Ekvatoriaalsetes niisketes metsades seda ei leidu. Levinum on puu mandri idaosas. Teadaolevalt kasvab ta pärismaisena Kongo DV-s, Etioopias, Keenias, Tansaanias (ka Sansibaril), Angolas, Malawis, Mosambiigis, Sambias, Zimbabwes, Botswanas, Namiibias, Svaasimaal, Madagaskaril ja Lõuna-Aafrika Vabariigis (kaitsealune), võõrliigina muu hulgas Mauritiusel, Omaanis ja Indias. Maruulapuid võib leiduda ka Ugandas.[2] Puu on Aafrikas levinud ka koos bantu hõimudega, kelle toidulaual on puu viljad tähtsal kohal olnud.

Eristatakse kolme alamliiki, mis erinevad üksteisest peamiselt õie ja lehekeste tunnuste poolest: birrea kasvab Senegalist Etioopia ja Tansaaniani; caffra on levinud Tansaaniast Lõuna-Aafrika Vabariigini ja Madagaskaril ning multifoliolata on endeemne Tansaanias.[1]

Maruula-elevandiõunapuud on leitud savannis koos teiste seas akaatsiate (Acacia tortilis, Acacia xanthophloea), ahvileivapuu ja mopaanipuuga. Kuigi maruulapuud ei kasva saludena, on enamasti lähestikku rohkem kui üks puu. Ekvaatorist põhja pool kasvab ta koos teiste hulgas sejal-akaatsia, egiptuse balaniidi, tamarindipuu, mürripuu Commiphora africanaga.[1]

Maruula-elevandiõunapuu eelistab suhteliselt kuiva liivast ja liivsavipinnast. Puu kasvab kuni 1700 meetri kõrgusel merepinnast; aladel, kus aasta keskmine õhutemperatuur on üle 19 °C ja sademeid 500–1250 mm aastas.[1] Puu on valgusnõudlik ja külmaõrn ega talu üldse pakast.[3] Kaljukitse pöörijoonest lõuna pool asuvates kasvukohtades kannatab puu ajuti küll ka miinuskraadid välja.[1]

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Maruula-elevandiõunapuu on heitlehine kahekojaline taim. Püstise toeka tüvega ja laiuva võraga puu kõrgus on enamasti 10–15 meetrit, kuid ta võib kasvada ka kuni 18 meetri kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 80 cm. Puu on kiirekasvuline; ta võib kasvada kuni 1,5 meetrit aastas.

Emasurbade pikkus on 3–5 cm, isasurbade pikkus 5–8 cm.[4]

Koor on hallikas, sageli koorub laastudena maha, paljastades roosakaspruuni aluskihi. Oksad on jämedad ja algavad kõrgelt. Noored võrsed on karvased.

Lehestik on tihedam okste tippudes. Vaheldumisi kinnituvad liitlehed on umbes 150 mm pikkused, lehekesed on 60 mm pikad ja 30 mm laiad. Lehe pealispind on tumeroheline, alumine pind heledam ja sinakam.[5]

Maruulaseemned

Puu õitseb septembrist novembrini ja kannab vilju jaanuarist märtsini. Õied on väikesed ja kollased. Puu on putuktolmleja. Viljad järelvalmivad pärast puult varisemist. Valminud viljad on terava magusa lõhnaga. Keskmine saak on 60–90 kg puu kohta (2000–3000 vilja), kuigi on teateid üle 0,5 tonnistest saakidest.[1] Näiteks Botswanas tehtud 11 puu saagi mõõtmisel saadi ühe puu keskmiseks saagiks 36 550 maruulat, mis kaalusid 550 kg.[2] 12-aastaste Iisraeli Negevi kõrbesse istutatud puude keskmine saak on 500 kg. On registreeritud 1000 kg saak ühelt puult (70 tuhat vilja).[6]

Puu vilja nimetatakse maruulaks. Vili on väikese ploomi suurune (umbes 35 mm), valminult kahvatukollane. Viljaliha on valge ja mahlane ning tugeva tärpentinilõhnaga. Maruula sisaldab rikkalikult C-vitamiini. Vilja sees on 1–3 kõva koorega pähkliga sarnanevat seemet. Vigastada saanud viljad hakkavad pärast varisemist kiiresti käärima. Viljade alkoholisisaldus on 3%, proteiinisisaldus 28%.

Seeme on hea idanevusega. Ka pistoks juurdub kergesti.

Maruula-elevandiõunapuud

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Maruula on ammustest aegadest Aafrika rahvaste toidu hulka kuulunud. Vilju süüakse värskelt, neist valmistatakse mahla, moosi ja alkohoolseid jooke, sealhulgas likööri Amarula. Röstitud vilju kasutatakse kohviubade aseainena.

On teada, et suulud on vilju ka insektitsiidina kasutanud, samuti armurohuna.

Seemned on õli- ja proteiinirikkad. Neid süüakse nagu pähkleid. Õli kasutatakse muu hulgas toiduõlina ja kosmeetikas.

Nii puu lehtedest kui ka viljast toituvad teiste hulgas elevandid, tüügassead, vesivohlud, kaelkirjakud, sebrad, suurkudud ja väikekudud. Elevantidele meeldib väga ka puu koor ja nad võivad seetõttu kohati terveid puudesalusid hävitada.

Tüveõõnsustes elavad sageli sääsed. Lehtedest toituvad vähemalt kaheksa liblikaliigi vastsed.

Maruula-elevandiõunapuu puit on valge, kuivades roosaka varjundiga. Puit on kerge ja pehme ning seda on traditsiooniliselt kasutatud trummide, anumate ja mänguasjade valmistamisel ning kujude nikerdamisel. Puit deformeerub kuivades väga tugevalt ja see piirab tunduvalt tema kasutamist. Sellest hoolimata valmistatakse sellest ka mööblit, ehitusdetaile ja paate.[2] Niinest valmistatakse köisi ja muid punutisi. Koort kasutatakse helepruuni värvaine saamiseks ning rahvameditsiinis seedehäirete ja reuma ravimiseks ning malaaria ennetamiseks[7].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Jules Janick, Robert E. Paull "The encyclopedia of fruit & nuts"
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "SEPASAL Database". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2009. Vaadatud 12. märtsil 2009.
  3. ↑ "Plantzafrica.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2013. Vaadatud 12. märtsil 2009.
  4. ↑ Michel Arbonnier. Trees, shrubs, and lianas of West African dry zones, Muséum national d'histoire naturelle. lk 153 [lisatud link Google raamatule]
  5. ↑ Guide to the tree species of Southern Africa
  6. ↑ Drzewo i owoce maruli 18. august 2009 (poola keeles)
  7. ↑ Marula, Krugeri rahvuspargi lehekülg (inglise keeles)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]