Max Nordau | |
---|---|
Sünniaeg | 29. juuli 1849 |
Surmaaeg |
23. jaanuar 1923 (73-aastaselt) Pariis (Prantsuse kolmas vabariik) |
Amet | kirjanik |
Autogramm | |
Max Nordau (sünninimi Simon Maximilian Südfeld ehk Simcha Südfeld; 29. juuli 1849 Pest – 23. jaanuar 1923 Pariis) oli Ungarist pärit juudi rahvusest arst, kirjanik ja sionistliku liikumise tegelane.
Max Nordau sündis ortodoksse sefardi päritolu rabi Gabriel Südfeldi perekonnas.[1] Ta sai traditsioonilise juudi hariduse ja kasvas üles saksakeelses kultuurikeskkonnas.[2] 1872. aastal lõpetas ta Pesti Kuningliku Ülikooli arstiteaduse alal.[3] Juba ülikooli ajal tegi ta kaastööd mitmele Budapesti ajalehele. 1873. aastal muutis ta oma nime ära ja kolis Berliini.[4] Pärast lühiajalist viibimist Budapestis 1870. aastate lõpus asus Max Nordau 1880. aastal elama Pariisi.
Ta saavutas kuulsuse ühiskonna- ja kultuurikriitiliste raamatutega. Oma teoses "Die Conventionellen Luegen der Kulturmenschheit" ('Kultuurinimkonna konventsionaalsed valed', 1883) arvustas ta monarhistlikke ja aristokraatlikke režiime ning nende silmakirjalikkust. 1885. aastal ilmus raamat "Paradoxe der Conventionellen Luegen" ('Konventsionaalsete valede paradoksid'). 1892. aastal ilmunud teoses "Entartung" ('Degeneratsioon') kritiseeris Nordau teravas toonis kaasaegset euroopa kunsti ja kultuuri.[5]
Sionistliku liikumisega ühines Max Nordau Dreyfusi afääri mõjul.[6] Temast sai Theodor Herzli lähimaid kaastöötajaid.[7] 1897. aasta augustis Baselis Esimesel Ülemaailmsel Sionistide Kongressil oli Nordau üks Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni asutajatest, ta valiti ka üheks kolmest aseesimeheks.[8]