Merisea Klubi

Merisea Klubi (inglise keeles The Guinea Pig Club) oli 1941. aastal asutatud klubi ja vastastikune tugivõrgustik II maailmasõja ajal vigastada saanud Suurbritannia ja liitlaste lenduritele.

Selle liikmeskonna moodustasid Sussexis East Grinsteadis asuvas Queen Victoria haiglas III palatis Archibald McIndoe poolt ravitud patsiendid, kellele tehti eksperimentaalseid rekonstruktiivseid plastilise kirurgia protseduure, sealhulgas näo rekonstrueerimist, tavaliselt pärast lennukis põletushaavade saamist. Klubi jäi aktiivseks ka pärast sõja lõppu ning selle iga-aastased kokkutulekud jätkusid kuni 2007. aastani.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi "Merisiga" valiti, et kajastada East Grinsteadis rekonstrueerimistöödel kasutatud tehnikate ja seadmete eksperimentaalset olemust.[1] Põletuste kirurgiline ravi oli alles lapsekingades ja paljudel ohvritel olid vigastused, mis vaid paar aastat varem oleks viinud kindla surmani.

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]
McIndoe opereerimas East Grinsteadis: Anna Zinkeiseni maal, 1944

Klubi loodi mitteametlikult 1941. aasta juunis 39 patsiendi poolt, see võitis kiiresti McIndoe toetuse.[2][3] Liikmeteks olid III palati lenduritest patsiendid ning neid ravinud kirurgid ja anestesioloogid. Lendurid pidid teenima õhuväelasena ja olema läbinud vähemalt kaks kirurgilist protseduuri. Sõja lõpuks oli klubis 649 liiget.[4] (643 nime on loetletud Queen Victoria haigla mälestusmärgil.)[5][6]

Esialgsed liikmed olid kuningliku õhujõudude (RAF) lendurid, kellel olid tõsised põletushaavad, tavaliselt näol või kätel. Enamik neist olid britid, kuid teiste oluliste vähemuste hulka kuulusid kanadalased, austraallased, uusmeremaalased ning sõja lõpuks ameeriklased, prantslased, venelased, tšehhid ja poolakad. 1943. aastal ehitati haigla juurde Kanada kuninglik õhuvägi algatusel ja Kanada kulul spetsiaalne Kanada tiib.[7][8] Suurbritannia lahingu ajal olid enamus East Grinsteadi patsientidest hävitajate piloodid, kuid sõja lõpuks oli umbes 80% liikmetest pommitajate meeskonnad.[9] Väike osa liikmetest oli saanud põletuseta vigastusi (näiteks lennuki allakukkumisest tekitatud näo või lõualuu kahjustusi ); samas kui teine väike osa tuli pigem armeest või mereväest, mitte õhujõududest.[10][11] Mõned liikmed liitusid klubiga isegi pärast sõja lõppu, rahuaja õnnetustes saadud vigastuste tõttu, kuna III palat töötas 1948. aastani.[12]

Enne sõda oli RAF teinud ettevalmistusi, asutades mitmesse haiglasse põletusüksused, et ravida oodatavaid ohvreid. East Grinsteadis töötasid McIndoe ja tema kolleegid, sealhulgas Albert Ross Tilley, välja ja täiustasid paljusid põletusohvrite ravimise ja taastamise tehnikaid. Nad pidid toime tulema väga raskete vigastustega: üks mees, õhurelvade laskur Les Wilkins, kaotas näo ja käed ning McIndoe taastas ta sõrmed sõrmenukkide vahele sisselõikeid tehes.

Teades, et paljud patsiendid peavad mitu aastat haiglas viibima ja läbima palju taastavaid operatsioone, tahtis MacIndoe nende haiglas olekut võimalikult meeldivaks teha. Ta mõtles palju patsientide taasintegreerimisele pärast ravi, mis oli varem suuresti tähelepanuta jäetud. Neid julgustati elama võimalikult normaalset elu, sealhulgas lubati neil kanda oma riideid või sõjaväevormi ja lahkuda haiglast oma äranägemise järgi. Kohalikke peresid julgustati neid külalistena vastu võtma ja tavapäraselt kohtlema: East Grinsteadist sai "linn, mis ei vahtinud".[13] Merisigaklubi oli osa nendest jõupingutustest, et muuta elu haiglas lihtsamaks ja taastada patsiente psühholoogiliselt, valmistades neid ette eluks väljaspool haiglat.

Hiljem teenisid paljud mehed RAF staabis ning aeg-ajalt operatsioonide vahel ka pilootidena. Need, kes ei suutnud mingil ametikohal teenida, said palka kuni viimaste kirurgiliste operatsioonideni. McIndoe laenas hiljem osadele patsientidele raha tsiviilellu naasmiseks.

Klubi ajakiri The Guinea Pig ('merisiga') ilmus esmakordselt 1944. aasta aprillis ja jätkas pärast seda regulaarselt ilmumist.

Sõjajärgne ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja lõpul klubi laiali ei läinud, vaid jätkas kohtumisi üle kuuekümne aasta, pakkudes endistele patsientidele praktilist tuge ja kogukonnatunnet. Ajakiri The Guinea Pig jätkas ilmumist kuni 2003. aastani.[14] Iga-aastased kohtumised East Grinsteadis meelitasid külastajaid üle kogu maailma. McIndoe oli valitud klubi asutamisel eluaegseks presidendiks: pärast tema surma 1960. aastal sai presidendiks prints Philip.[15]

2001. aastal (klubi asutamise 60. aastapäeval) leppisid liikmed kokku, et jätkavad iga-aastaseid kokkutulekuid East Grinsteadis seni, kuni liikmeid on alles jäänud vähem kui 50.[14] 2004. aastaks oli ellujäänuid 120; ja 2007. aastaks oli neid 97 (Suurbritannias 57; mujal maailmas 40), nende vanus oli 82–102.[16] 2007. aastal tähistati viimast kokkutulekut. See meelitas kohale üle 60 osaleja, kuid ellujäänute vanust ja nõrkust silmas pidades otsustati seejärel klubi likvideerida. 2015. aasta aprilliks arvati olevat 29 ellujäänut[17] ja 2016. aasta novembriks 17.[18]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]
Sir Archibald McIndoe monument East Grinsteadis

Kuusteist klubi liiget kirjutasid oma kogemustest raamatu, mõned neist juba sõja ajal. Tuntuim neist oli Richard Hillary "Viimne vaenlane" ("The Last Enemy"), mis ilmus algselt Ameerika Ühendriikides pealkirjaga "Falling Through Space" (1942).

Üks East Grinsteadi pubidest võttis kasutusele nime "Merisiga".[19] See suleti 2008. aastal ja lammutati 2009. aastal, et teha ruumi sotsiaalmajade arendusele nimega Guinea Pig Place.

East Grinsteadis avati 2014. aastal Martin Jenningsi (kelle isa oli Merisea Klubi liige) valmistatud skulptuur McIndoe mälestuseks. Sellel on kujutatud põlenud käete ja armilise näoga istuvat lennuväelast, kelle selja taga seisab McIndoe kuju. Neid kahte kuju ümbritseb kivist pink.[11]


Merisea Klubi inspireeris 2017. aastal CASEVACi klubi, sarnase vastastikuse tugigrupi, moodustamist 21. sajandi Iraagi ja Afganistani sõdades raskelt vigastada saanud teenistujate jaoks.[20]

Märkimisväärsed liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Komöödianäitleja Jimmy Edwards, klubi liige: ta kasvatas oma näovigastuste varjamiseks endale vuntsid
  • George Bennions (1913–2004)
  • Harold Bird-Wilson (1919–2000)
  • Robert Boscawen (1923–2013)
  • Bob Doe (1920–2010)
  • Jimmy Edwards (1920–1988)
  • Bill Foxley (1923–2010)
  • Tom Gleave (1908–1993)
  • Richard Hillary (1919–1943)
  • Colin Hodgkinson (1920–1996)
  • Josef Koukal (1912–1980)
  • Eric Lock (1919–1941)
  • Jackie Mann (1914–1995)
  • Geoffrey Page (1920–2000)
  • Richard Pape (1916–1995)
  • Alois Šiška (1914–2003)
  • Frankie Truhlar (1917–1946)
  • Robert Wright (1906–1992)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Memuaarid

[muuda | muuda lähteteksti]

(Loetletud esimese avaldamise kuupäeva järjekorras)

  • Gleave, Tom (1941). I had a Row with a German. London: Macmillan.
  • Hillary, Richard (1942). The Last Enemy. London: Macmillan & Co.
  • Simpson, William (1942). One of Our Pilots is Safe. London: Hamish Hamilton.
  • Simpson, William (1944). The Way of Recovery. London: Hamish Hamilton.
  • Pape, Richard (1953). Boldness Be My Friend. London: Elek.
  • Simpson, William (1955). I Burned my Fingers. London: Putnam.
  • Hodgkinson, Colin (1957). Best Foot Forward. London: Odhams.
  • Rawnsley, C. F.; Wright, Robert (1957). Night Fighter. London: Collins.
  • Čapka, Jo (1958). Red Sky at Night: the Story of Jo Čapka, DFM. London: Anthony Blond.
  • Page, Geoffrey (1981). Tale of a Guinea Pig. London: Pelham Books. ISBN 0720713544. [taasavaldatud 1999 pealkirjaga "Shot Down in Flames: a World War II fighter pilot's remarkable tale of survival".]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Bishop 2004, pp. 8, 17.
  2. ↑ Bishop 2004, pp. 2–4.
  3. ↑ Mayhew 2004, pp. 77–8.
  4. ↑ "Guinea Pig Club – The History". Originaali arhiivikoopia seisuga 23.09.2015. Vaadatud 12.07.2015.
  5. ↑ "Guinea Pig Club ROH". War Memorials Register. Imperial War Museum. Vaadatud 06.05.2020.
  6. ↑ Castle, James (05.06.2016). "List of Guinea Pig Club Members". Royal Air Force Commands. Vaadatud 06.05.2020.
  7. ↑ Bishop 2004, pp. 100–101.
  8. ↑ Mayhew 2004, pp. 123–7.
  9. ↑ Mayhew 2004, pp. 81–84.
  10. ↑ Bishop 2004, pp. 137–8.
  11. ↑ 11,0 11,1 de Quetteville, Harry (30.05.2014). "The pioneering surgeon who healed men scarred by war, a new monument created in his honour – and the remarkable twist of fate that links them". Daily Telegraph. Vaadatud 31.05.2014.
  12. ↑ Mayhew 2004, p. 192.
  13. ↑ Mayhew 2004, pp. 157–68.
  14. ↑ 14,0 14,1 Mayhew 2004, p. 204.
  15. ↑ Furness, Hannah (21.05.2017). "Story of maverick WW2 'Guinea pig' surgeon to be told on big screen for first time". The Telegraph. Vaadatud 28.03.2018.
  16. ↑ "Guinea Pig Club holds last annual reunion". The Telegraph. 15.10.2007. Vaadatud 15.09.2015.
  17. ↑ Farmer, Ben (19.04.2015). "Guinea Pigs and Gurkhas win Soldiering On military awards". The Telegraph. Vaadatud 15.09.2015.
  18. ↑ "Duke unveils tribute to war-wounded Guinea Pigs" (Briti inglise). BBC News. 02.11.2016. Vaadatud 03.11.2016.
  19. ↑ Bishop 2004, p. 136.
  20. ↑ Mayhew 2018, pp. 6–11.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]