Merivarblane
| Merivarblane | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Meripuugilised Scorpaeniformes |
| Sugukond |
Merivarblaslased Cyclopteridae |
| Perekond |
Merivarblane Cyclopterus |
| Liik |
Merivarblane |
| Binaarne nimetus | |
|
Cyclopterus lumpus | |
Merivarblane (Cyclopterus lumpus) on kala merivarblaslaste sugukonnast, merivarblase perekonna (Cyclopterus) ainus liik.
Teaduslikult kirjeldas merivarblast esimesena Carl von Linné aastal 1758.
Merivarblane on oma sugukonna tuntuim esindaja[1]. Tema levila ulatub Hispaania põhjarannikult loode–kirdesuunaliselt Valge mereni, levila hõlmab ka Läänemerd ja Suurbritannia rannikualasid. Põhilevilast eraldi jäävad Islandi rannikupiirkonnad.
Merivarblasel on kerajas keha. See on lühike ja eesotsas tugevasti puhetunud, tagakeha on külgedelt kokku surutud. Kehal kulgeb kummalgi küljel kaks rida luukühmusid. Lõpuseavad on väikesed ja asuvad keha külgedel rinnauimedest eespool. Seljauimi on kaks, aga eesmine neist on peitunud naha alla ega paista välja. Kõhuuimed on muundunud ümmarguseks imikettaks, mille abil kala kividele kinnitub. Sabauim on ümardunud ning selja- ja pärakuuimest selgelt eraldunud.[1]
Kala on üldvärvilt rohekas, küljed mõnevõrra hallikama varjundiga.
Kala pikkus on emastel 61 cm ja isastel 51 cm, eluiga küündib 14 aastani[2]. Kala võib kaaluda kuni 5½ kg[1]. Kuid need on maksimummõõtmed, harilikult on kala palju väiksem. Isaskala on tavaliselt 2½–3 dm ja emaskala 3–4 dm pikk[1]. Siiski on merivarblane oma sugukonna kõige suurem kala, sest põhiliselt jääb merivarblaslaste pikkus alla 1 dm[3].
Merivarblased toituvad bentilistest selgrootutest, peamiselt ussidest ja väikestest koorikloomadest.[1]
Merivarblane saab suguküpseks 3.–4. eluaastal. Barentsi ja Valges meres koeb ta maist juulini. Tavaliselt on isased sinakashallid, aga kudemise ajal muutuvad nende kõht ja uimed tellispunaseks ning selg tumedaks. Emased koevad paari-kolme portsjoniga 79–136 tuhat suurt oranži marjatera, millest igaühe läbimõõt on 2,7 mm. Isased valvavad koetud marja.[1]
Merivarblase marja, maksa ja liha süüakse. Kala ennast soolatakse, suitsutatakse ja vinnutatakse. Kuid Eestis ja Venemaal on ta töönduslikult vähetähtis. Teda püütakse peamiselt Taanis ja Islandil.[1]
Merivarblase mari on roosa, kuid seda värvitakse punaseks või mustaks, et seda oleks parem turustada. Merivarblase mari sisaldab palju valke ja vitamiine.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Merivarblane – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Merivarblane andmebaasis eElurikkus
