Mobiilne internet on internetiühendus, mis levib mobiilsidevõrgu kaudu ning on kättesaadav mobiilses seadmes (nutitelefon või sülearvuti) integreeritud või iseseisva seadme (USB-modem või PCMCIA-kaart) abil kõikjal, kuhu ulatub mobiililevi.
Tänapäeval kasutatakse HSPA (3.5G) USB-modemeid. Mõnikord ühendavad kasutajad oma nutitelefoni juhtmevaba seadme abil sülearvuti või lauaarvutiga, et kasutada internetti 3G-, GPRS- või CSD-võrgu kaudu.
Interneti kasutamisel mobiilse seadme abil võib tekkida probleeme koostalitlusvõime ja kasutatavusega. Koostalitlusvõime probleemid tulenevad mobiilsete seadmete platvormide, operatsioonisüsteemide ja brauserite killustatusest. Kasutatavuse probleemid on seotud eelkõige mobiiltelefoni väikeste mõõtmetega (näiteks ekraani piiratud suurus).
Mobiilset internetti sai avalikkus kasutada esimest korda Soomes aastal 1996, kui turule tuli mobiiltelefon Nokia 9000 Communicator ning mobiilset Internetti pakkusid TeliaSonera ja Radiolinja võrgud. Siis sai ligipääsu n-ö tõelisele internetile. Esimene just mobiilse interneti tarvis loodud brauseripõhine veebiteenus loodi 1999. aastal Jaapanis.
Mobiilse interneti tarbeks loodud veebilehed on lihtsakoelisemad ning kirjutatud XHTML- või WML-keeles. Mitmed uuemad mobiilibrauserid on need piirangud ületanud ning toetavad laiemat hulka veebivorminguid, sh HTML-i.
Mobiilse veebi ja mobiiltelefoni enda rakenduste vahelised piirid hakkavad hägustuma, kuna mobiilibrauserid saavad otseühenduse mobiilsete seadmete riistvaraga (sealhulgas kiirendusandurid ja GPS-kiibid) ning brauseripõhiste rakenduste kiirus ja jõudlus paraneb.