Mogulite arhitektuur

Taj Mahal Agras Uttar Pradeshi osariigis India on Mogulite arhitektuuri arvatavasti kuulsaim näide.^[1]

Badshahi mošee Lahores Pakistanis, mogulite ajal ehitatud mošeedest viimane, oli 313 aasta jooksul maailma suurim mošee.

Alamgiri värav Lahore kindluses Pakistanis, nimetati Aurangzebi hüüdnime järgi.

Aurangabadis Maharashtras asuv Bibi Ka Maqbara on Aurangzebi ehitatud mausoleum oma naise Dilras Banu Begumi mälestuseks

Mogulite arhitektuur on islami arhitektuuri haru, mis kujunes välja ja õitses Hindustani poolsaarel Pakistani ja India aladel Mogulite riigi ajal 16., 17. ja 18. sajandil.

Ajaloost

Mogulite arhitektuur kujunes välja Mogulite-eelse India muslimitest valitsejate arhitektuuri baasil, mida mõjutas Iraani ja Kesk-Aasia ehituskunst, eriti Timuriidide-aegne arhitektuuritraditsioon. Edasise arengu käigus laenas Mogulite arhitektuur ja sulatas endasse India arhitektuuris laiemalt levinud jooni, eriti kuningas Akbari valitsusajal (1556–1605).

Mogulite ehitistel on läbivalt sarnane struktuur ja üldkuju. Iseloomulikud on suured sibuljad kuplid, sihvakad minaretid ehitiste nurkades, massiivsed ja ruumikad hoonemahud, suured võlvitud väravad ja õrna ornamendi kasutamine. Mogulite ehitisi leiab tänapäeva Afganistanist, Bangladeshist, Indiast ja Pakistanist.

Mogulite valitsejatest alustas uute hoonete ehitemisega juba Babur, kuid tema viie aasta pikkusest valitsusajast on vähe säilinud. Baburi pojapoeg Akbar lasi palju ehitada ja tema ajal kujunes Mogulite arhitektuur välja oma iseloomulikes joontes. Tuntumate tema-aegsete ehitiste hulka kuuluvad Agra kindlus, Fatehpur Sikri kindluslinn ja Buland Darwaza värav, Akbari poja Jahangiri tellimusel ehitati Shalimari aiad Kašmiiris. Mogulite arhitektuuri suurima õitsengu perioodiks peetakse šahh Džahani valitsusaega, kui ehitati Tāj Mahal, Jama Masjidi mošee, Shalimari aiad Lahores ja Wazir Khani mošee ning uuendati Lahore kindlus. Viimane suurtest Mogulite ehitajatest oli Aurangzeb, kes ehitas Badshahi mošee, Bibi Ka Maqbara ja Pärlimošee.

Iseloomulikud jooned

• Monumentaalsed hooned aedadega kõigis neljas küljes.
• Valge marmori ja punase liivakivi sage kasutamine ehitistes.
• Mošeede ees laiuvad suured õued.
• Ehitiste kompleksi peahoone juurde viivad monumentaalsed väravad ja juurdepääsuteed.
• Īwān hoone kahel või neljal küljel.
• Erkeritaoliselt eenduvad aknad (jharokha), sageli peene ažuurse kivivõrega.
• Peentele sammastele toetuvad dekoratiivsed paviljonid (chhatri) eraldiseisvana või ehitiste nurkadel.
• Araabia- ja pärsiakeelsed kalligraafilised tekstid kaunistusena, sh lõigud Koraanist.
• Õrna ja peene ornamendi kasutamine ehitiste kaunistamiseks, sealhulgas pachan kari panustehnika ja jālī, ažuurse nikerdatud kivivõred põimornamendi, kalligraafia ja loodusmotiivide põiminguga.

Pärand

Mogulite arhitektuur mõjutas hilisemaid stiile ja suundi India arhitektuuris, nagu Briti koloonia aegset 19. sajandi historitsistlikku indo-saratseeni stiili, Rajasthani nn Rajputi stiili ja Sikhi arhitektuuri.

Viited

1. "Taj Mahal World Heritage". UNESCO World Heritage. Centre (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2019. Vaadatud 31. detsembril 2018.