Monoodia

See artikkel räägib itaalia ilmalikust saatega laulust u 1600–1640. Muusika faktuuritüübi kohta vt monofoonia

Monoodia (vanakreeka keelest μόνος monos 'üksi' + ὠδή ōdē 'laul') on Itaalias 16.-17. sajandil (u 1600–1640) sündinud ilmalik vokaalmuusika ja sellega seotud monoodiline muusikastiil, milles väljenduslik rõhk on poeetilisel tekstil ja ühe laulja lauldud meloodial.

Mõiste võttis teadaolevalt esimest korda kasutusele Giovanni Battista Doni aastal 1635, defineerides monoodiat (monodie) ühe laulja poolt lauldud soololauluna, eristades seda nö "koroodiast" (chorodie), mis kujutas enesest koori poolt kas unisoonis või oktavis lauldud ühehäälset laulu. Doni räägib ka retsitatiivse stiili (stile recitativo) kontekstis "monoodilisest meloodiast" (melodia monodica) ja "monoodilisest stiilist" (stylus monodicus), kui ei kasuta samas retsitatiivi kohta sõna "monoodiline". Kõige suuremaks muutuseks võib lugeda muutust kompositsioonitehnikas: valitsevaks said duur- ja moll-helilaad ning varasema polüfoonia asemele, kus kõik hääled olid võrdsed ja iseseisvad, tuli monoodia- stiil, mille väljenduslikkus peitub peamiselt ühehäälses meloodias. Täpsemalt on see saatega monoodia: meloodiaga käib alati kaasas harmooniasaade, millel on samuti väga oluline roll. Vokaalne meloodia on selles stiilis väga tihedalt seotud tekstiga, jälgides täpselt deklamatsiooni rütmi ja kõnemeloodiat.

Tänapäeval kasutatakse monoodia mõistet alates 16. sajandi lõpust soolohäälele loodud vokaalmuusika eristamiseks 17. sajandi keskel tekkinud kammerkantaadist. Samuti nimetatakse monoodiateks 17. sajandi alguse ooperite retsitatiive.

Monoodiat oleks täpsem nimetada basso continuo-saatega lauluks, sest see ei esine praktiliselt kunagi ilma instrumentaalsaateta. Monoodia saatepillideks võisid olla lauto, kitarrone, teorb või klavessiin. Bassipartiid esitas tavaliselt violone või mõni samalaadne pill, mida võis kahendada kontrabass.