Morteratschi liustik
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (August 2021) |
_location_map.svg)
Morteratschi liustik (romanši: Vadret da Morteratsch) on pindalalt suurim liustik Šveitsi Bündneri Alpide Bernina mäestikus.
See on kohe Pasterze liustiku ja Gepatschferneri järel suuruselt kolmas ja ruumalalt (1,2 km³) kõige massiivsem liustik Ida-Alpides. Morteratschi liustik on tüüpiline oruliustik, millel on ilmekas liustiku lõpp. Kogunemistsoon asub Piz Morteratschi, Piz Bernina, Crast' Agüzza, Piz Argienti, Piz Zupò ja Bellavista tippude vahel. Piz Argientist kuni liustiku lõpuni Val Morteratschis on selle horisontaalne ulatus väiksem kui 6 km, kõrguste vahe on kuni 2000 m.
Koos Piz Palült algava Persi liustikuga, mis ühineb Morteratschiga vahetult kaljumoodustise Isla Persa ('kadunud saar') all, kattis see 1973. aasta seisuga u 16 km² ala. Jää maht on hinnanguliselt u. 1,2 km³. Morteratschi liustik voolab Ova da Morteratschi, mis voolab Inni ja seega Doonau kaudu Musta merre.
Kevaditi, olenevalt lumetingimustest, on liustikule märgitud 10 km pikkune kogenud suusatajatele ligipääsetav suusarada. See viib Diavolezza õhutrammitee lõppjaamast Morteratschi võõrastemajani ja selle kõrguste vahe 1100 m. Morteratschi raudteejaam asus varem otse liustiku lõpu ees. Liustiku lõpp on vahepeal (2016. aasta seisuga) taandunud üle 2800 m ja seda pole jaamast enam näha.
Aastaseid pikkuse muutusi on registreeritud alates 1878. aastast. Ajavahemikul kuni 1998. aastani oli üldine taandumine üle 1,8 km ja keskmine aastane taganemismäär oli ligikaudu 17,2 m aastas. See pikaajaline keskmine on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud, taandudes aastatel 1999–2005 30 m aastas. Oluline taandumine toimus ka 2006. aastal. Viimase kümne aasta jooksul kaotas see veel 1 km.
Mõõtmiste tegemise aja jooksul on liustik vaid nelja aastaga mõne meetri võrra edasi liikunud. Kuna suured liustikud reageerivad lühiajalistele kliimamuutustele aeglaselt, ei saa neid edusamme arvestada eelmise talve kogunemistsooni sademete suurenemisega. Jäärinde vasakule ja paremale jäävatele kõrgetele moreenidele, mis on endiselt peaaegu ilma võsastumisteta, on näha tohutult palju jääd, mida "väikese jääaja" lõpus 19. sajandi keskel seal veel alla suruti.
2017. aastal hakkasid teadlased liustikujää kaitsmiseks välja töötama lume valmistamise süsteemi, mille eesmärk oli katta ruutkilomeetrid 13 meetri sügavuse lumega. Hinnanguliselt võib aastakümnepikkune kasutamine muuta pikkust 400–500 meetrit.