Mulla struktuur näitab mulla tahkete osade asetust ja nende vahel asuvaid poore. See sõltub mullagraanulite kogumist ja nendevahelistest ühendustest (hoiavad kokku) ning see mõjutab pooride asetust nende vahel. Mulla struktuuril on suur mõju mullavee ja –õhu liikumisele. See mõjutab ka bioloogilist aktiivsust mullas, juurestiku arenenemist ning seemnete idanemist.[1]
Mulla struktuur sõltub sellest, kuidas ja mis pinnasel muld arenenud on. Mulla struktuuri kvaliteet langeb peaaegu kõikide viljelemisvormidega – mulla mehaanilise segunemise tõttu muld tiheneb ja kuhjub ning sellega täidab poorid ning ainete liikuvus mullas on takistatud. Seetõttu eraldub mullast rohkem orgaanilist ainet. [2]
Struktuursuse uurimiseks sobivad mullad, mis on momendiniiskuse astmelt kas kuivad või värsked. Niiske või märja mulla korral tuleks oodata, kuni muld on piisavalt tahenenud. Mulla struktuursuse hindamiseks tuleks võtta labida peale umbes 1 kg mulda ja see siis 1 meetri pealt siledale alusele maha kukutada. Mulla maha kukutamise tulemusena saadud struktuuragregaatide liigid on võimalik Zahharovi joonise järgi ära määrata. Selline n-ö labidaproov aitab hinnata mulla tihenemist.[3]
Mulla struktuuri parandamise eelised taimede kasvu edendamiseks, põhiliselt põllumajanduslikel taimedel on: vähenenud erosioon tänu mulla agregaatide suurenenud tugevusele ja sellega seoses ka üleujutuste vähenemine; tugevam juure tungimine mulda ja toitainete parem kättesaamine taimel; seemned idanevad lihtsamini tänu vähenenud pudele mulla pinnal; parem vee imbumine mulda ning parem mulla poorsus.[3]