Mustlastüdruk

"Mustlastüdruk" (originaalis La zingara) on Gaetano Donizetti ooper (opera semiseria) kahes vaatuses  Andrea Leone Tottola libretole Louis-Charles Caigniezi melodraama "La petite bohémienne'i" (1816) järgi, mis omakorda lähtub August von Kotzebue näidendist "Die kleine Zigeunerin" (1810). Esmaettekanne toimus 12. mail 1822 Napoli Teatro Nuovos. Rollide esmaesitajad olid Giacinta Canonici (Argilla), Caterina Monticelli (Ines), Marco Venier (Fernando), Carlo Moncada (Don Ranuccio Zappador), Giuseppe Fioravanti (Don Sebastiano Alvarez), Alessandro Busti (D’Alziras), Carlo Casaccia (Papaccione), Francesca Ceccherini (Amelia), Clementina Grassi (Ghita), Marianna Grassi (Manuelita), Raffaele Sarti (Antonio Alvarez) ja Raffaele Casaccia (Sguiglio).

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1822. aasta alguses Roomas edukalt esietendunud "Zoraida di Granatat" sõitis Donizetti Napolisse, kus sõlmis lepingu impressaario Domenico Barbaiaga nelja ooperi komponeerimiseks kolme aasta jooksul Barbaia juhitud Napoli teatritele. Kohe pärast lepingu allkirjastamist komponeeris ta kiiruga esimese lepingujärgse ooperi viljaka Andrea Leone Tottola libretole. "La zingara" oli 25-aastase Donizetti seitsmes ooper.

Ooper vastas teatri nõudmistele, et tegevus ei rullu lahti secco retsitatiivides, vaid kõnedialoogides ja vähemalt üks osaline peab kõnelema Napoli dialektis. Selles ooperis oli neid kaks: Papaccione ja Sguiglio. Kompositsioonis segas Donizetti kokku buffo-elemente pooltõsise ooperi elementidega. Oli tugevalt tunda Rossini mõjutusi. Absurdilist koomilist süžeed hoiab koos kaval Argilla, kes ilmub eikuskilt ja lahendab kõik probleemid. Suur osaliste arv vähendas igaühe tarvis komponeeritavaid üksikuid aariaid ja duette.

Hoolimata oma väljamõeldud libretost, mida kriitikud nimetasid debiilseks, saatis ooperit esietendusel tohutut edu. Kriitikud ja ka Donizetti ise imestasid, et publik olla läinud saalis „peaaegu hulluks”. Esietendusel viibinud Vincenzo Bellini kiitis ooperi muusikat, eriti teise vaatuse septetti „Oh colpo! Io fui tadito”. Märkimisväärne osa edus oli tuntud ja ülipopulaarsel buffo-bassil Carlo Casaccial Papaccione rollis.

Ooper püsis Teatro Nuovo laval 50 etendust ja leidis ettekandmist ka mujal Itaalias. Seda esitati ka 1823. aastal Saksamaal ja 1859. aastal Havannas. 19. sajandi keskel algas unustuses olemise pikk aeg. Ooper ilmus välja alles 2001. aastal, kui seda esitati Martina Francas Valle d’Itria festivalil. 2017. aasta juunis esitati "La zingara" New Yorgis.

Tegelased

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Argilla (metsosopran), mustlastüdruk ja ennustaja
  • Don Ranuccio Zappador (bass), prints
  • Ines (sopran), Ranuccio tütar
  • Amelia (sopran), Inese guvernant
  • Don Sebastiano Alvarez (bariton )
  • Antonio Alvarez (tenor), Sebastiano vennapoeg
  • D’Alziras (tenor), hertsog
  • Fernando (tenor), D’Alzirase vend
  • Sguiglio (tenor), Fernando kaaslane
  • Papaccione (buffo bass), lossi administraator
  • Ghita (sopran), mustlane
  • Manuelita (sopran), mustlane

Süžee

[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub keskajal Hispaanias. Kahtlase minevikuga prints Don Ranuccio on aadlik Don Sebastiano oma lossi luku taha pannud ja tahab tappa ka oma poliitilise rivaali hertsog D’Alzirase. Ranuccio tütar Ines on armunud D’Alzirase venda Fernandosse, kuid isa tahab, et ta abielluks Antonio Alvareziga, kes on Don Sebastiano vennapoeg. Mustlastüdruk Argilla kuulis neid plaane pealt. Ta hangib lollilt lossi administraatorilt Pappacionelt vangla võtmed ja vabastab Don Sebastiano. Fernando kaitseb teda nüüd Don Ranuccio uute mõrvakatse eest vastavalt Argilla juhistele. Argilla korraldab ka Inese ja Fernando kokkusaamise. Lõpuks osutub mustlastüdruk Don Sebastiano ammu kadunud tütreks. Kõik lõpeb õnnelikult.

Muusikanumbrid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Argilla kavatiin „Donzelle! A penetrar”
  • Papaccione ja Argilla duett „Quid est homo sine foemina?”
  • Sebastiano kavatiin „Breve istante di pace! A che lusinghi”
  • Fernando, Sguiglio ja Argilla tertsett „A te nell'appressarmi”
  • Ranuccio aaria kooriga „Giunge l'amico istante”
  • Inese, Fernando, Argilla, Papaccione, Sguiglio ja Amelia) sekstett „Ah! come sul mattin”
  • Ansambel kooriga „Feste, gioje, delizie, piaceri”
  • Fernando ja Inese duett „Un mentitor mi credi?”
  • Koor „Scendi scendi Papaccion”
  • Papaccione aaria „Mo'! Aspetta, e bì che pressa!”
  • Ranuccio, D’Alzirase, Amelia, Argilla, Sebastiano, Papaccione ja Sguiglio) septett „Oh, come ai danni miei”
  • Inese aaria „Se fu colpa un primo affetto”
  • Sebastiano, D’Alzirase ja Fernando  tertsett „Miralo: è il tuo germano”
  • Argilla aaria ja kõigi osaliste finaali ansambel „E fia ver? Di sì gran dono” Coro)

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti ja Bellini, Portland, Amadeus Press, 1994
  • DYNAMIC. Gaetano Donizetti La Zingara CD, Viin, 2001.