Märgistamisteooria

Stigmatiseerimine (ingl k social stigma, stigmatization, labeling) on inimeste hälbimargistamine ehk negatiivne sildistamine, millega üldjuhul kaasneb ebaõiglane kohtlemine. Stigmatiseerimine toimub avalikult, mis teeb sellest sotsiaalse nähtuse.^[1]

Stigmatiseerimise mõiste on tihedalt seotud kriminoloogia distsipliini märgistamisteooriaga. Mainitud teooria eesmärk on uurida stigmatiseerimise mõju kuritegevusele. See on kasulik mitte ainult teoreetilisest seisukohalt, vaid ka praktilises mõttes.^[2]

Stigmatiseerimise olemus

Stigmatiseerimine on nähtus, kus kellessegi suhtutakse negatiivselt, ebaõiglaselt ja seega selle konkreetse isiku jaoks kahjulikult.^[3]

Émile Durkheim oli esimene teadlane, kes uuris stigmatiseerimist sotsioloogilisest vaatepunktist. Tema arvates on ühiskonnal eelsoodumus märgata elus just nn hälbivat käitumismustrit. Kui ühiskonnal on võimalus ja õigus kohut mõista ja inimesi karistada, määratleb ta need teod hälbivatena ja kohtleb neid sellistena.^[4]

Erving Goffmani arvates väljendub see protsess eelkõige sellisel viisil, et isik, kellele sildistamine on suunatud, kaotab usalduse, austuse ning ühiskonda kuuluvuse, kuna ühiskond ise lükkab teda tagasi sama stigmatiseerimise tõttu. See kõik justkui moodustab nõiaringi, kus edasine stigmatiseerimine on sellesama sildistamise tulemus.^[5]

Gregory M. Herek defineerib stigmatiseerimist kui negatiivset suhtumist, mida ühiskond kollektiivselt omistab inimestele, kellel on teatud omadused või kes kuuluvad teatud rühma või kategooriasse. Sel põhjusel on tihti tegemist just diskrimineeritud gruppidega (LGBTQ+ inimesed, inimesed vaimse tervise probleemidega, puudega inimesed/ invaliidid, naised, nn people of colour jne). Sildistamine sellises olukorras on viis, kuidas eristada neid inimesi, kes on keskmisest erinevad.^[6]

Stigmatiseerimise põhjused

Stigmatiseerimine on tihti seotud inimese või ühiskonna õiglustunde ja hirmuga, mis on põhjustatud valedest arusaamadest. Ebakorrektne, pealiskaudne ja stereotüüpidel baseeruv representatsioon meedias ja teistes mõjuväärsetes allikates loob vale mulje stigmatiseeritud rühma esindajatest.

Stigmatiseerimise liigid

• Avalik stigmatiseerimine (ingl k public stigma) on negatiivne ja diskrimineeriv suhtumine inimesesse kui mingi rühma esindaja omadustesse, nt moonutatud arusaam vaimsest tervisest jne.
• Enesestigmatiseerimine (ingl k self-stigma) on negatiivne suhtumine iseendasse, kui inimene võtab omaks eelarvamust ja stereotüüpe ühiskonna poolt ja kannab selle endale üle.
• Institutsionaalne stigmatiseerimine (ingl k institutional stigma) on eriline häbimärgistamise liik, mis hõlmab poliitilisi ja ühiskondlikke institutsioone. Viimased kas tahtlikult või tahtmata piiravad stigmatiseeritud rühmasid ja nende liikmete võimalusi. Piiramine võib olla väljendatud finantsilise toetuse puudumises, stigmatiseeritud grupi esindajate olemasolu ja nende diskrimineerimise probleemi ignoreerimises jne. Institutsionaalne stigmatiseerimine on süstemaatilisem võrreldes teiste negatiivse sildistamise liikidega.^[7]

Stigmatiseerimise mõju

Enamasti on stigmatiseeriminel isikutele ja nende psüühikale negatiivne mõju. Selle mõju intensiivsus on igal isikul individuaalne, sest selle määravad erinevad tegurid, näiteks kõrge enesehinnang ^[8] ja elatustase.^[9]

Probleem seisneb selles, et sildistamine mõjutab tihti ka stigmatiseeritud inimeste käitumist, kuna nemad hakkavad käituma kooskõlas stereotüüpide ja eelarvamustega, mis nendele on suunatud. Nende tegevus peegeldab sageli ühiskonna ootuseid.^[10]

Õigused, avalik haldus, religioossed institutsioonid jm on struktureeritud sellisel viisil, et need peegeldavad ja toetavad negatiivset mõju stigmatiseeritud gruppidele. Nende gruppide liikmete õigused, vabadused ja võimalused on võrreldes keskmise ühiskonnaliikmega piiratumad. See piirab diskrimineeritud inimeste ühiskonnaelus osalemist.

Stigmatiseeritud grupi valimine

Stigmatiseerimise protsess on ühiskonna jaoks loomulik ilming, kuna inimesed kalduvad üksteist erinevate tunnuste alusel grupeerima ja inimesi heaks või halvaks jagama. See seisneb esmalt selles, et stereotüüpide alusel ja stigmatiseerimise tulemusel moodustuvad rühmad: meie ja nemad. Ühiskonnas on rühma mittekuuluvad isikud potentsiaalselt ohtlikud, sest teiste rühmade esindajad ei tea, mida nendest oodata ega proovi seda mõista.^[11]

Stigmatiseerimine ja karistusõigus: mõju kurjategijatele

Vanglast vabanenud inimeste puhul on väga suur tõenäosus, et nad panevad järjekordselt toime sama liiki kuriteo. Kõige suurem retsidiivsuse määr kehtib just varavastaste süütegude puhul, teisel ja kolmandal kohal on liiklusrikkumiste ja narkootikumidega seotud kuriteod.^[12]

Retsidiivsuse taset mõjutab lisaks madalale haridustasemele ka ühiskonna sotsiaalne sildistamine. Stigmatiseerimise tagajärjed toovad endaga kaasa olukorra, kus endisel kurjategijal ei õnnestu pärast karistuse kandmist taasühiskonnastuda ja setõttu võib ta jõuda tagasi õigusvastase eluviisi juurde. Tööturul konkureerimine on vanglast vabanenutele raskendatud. Õiguskuulekat käitumist takistavad näiteks motivatsioonipuudus, ühiskonnaliikmete eelarvamus, madal haridustase jne.

Üks võimalus probleem lahendada on näiteks spetsiaalne teenus, mis lihtsustaks endiste kurjategijate töö otsimise protsessi ning sotsiaal- ja tööturuteenuste saamist. Teine potentsiaalne lahendus võiks olla toetuste andmine ja ühiskonda integreerimisega seotud sotsiaalsed programmid.^[13]

Viited

1. Frost, D. Social Stigma and its Consequences for the Socially Stigmatized (2011); Moore, K jt. Self-Stigma Among Criminal Offenders: Risk and Protective Factors (2017).
2. Tannenbaum, F. Kuritegevus ja kogukond (1938).
3. Cambridge Dictionary Online (15.10.2022).
4. Durkheim, É. (1982). Rules of Sociological Method (1895) The Free Press.
5. Goffman, E. Stigma: Notes on the Management of Spoiled Identity. Prentice Hall (1963). ISBN 978-0-671-62244-2.
6. Herek, 2009; p. 441.
7. Corrigan, P.W; Watson A.C. Understanding the impact of stigma on people with mentaal illness. National Library of Medicine. National Center for Biotechnology Information. World Psychiatry. 2002 Feb; 1(1): 16-20.
8. Corrigan P.W; Watson AC. The paradox of self-stigma and mental illness. Clin Psychol Sci Pract. 1984 in press.
9. Stigma, Prejudice and Discrimination Against People with Mental Illness. Types of Stigma. American Psychiatric Association. -  https://www.psychiatry.org/patients-families/stigma-and-discrimination (15.10.2022).
10. Brenda Major; Laurie T. O'Brien (2005). The Social Psychology of Stigma. Annual Review of Psychology. 56 (1): 393–421. doi:10.1146/annurev.psych.56.091103.070137. hdl:2027.42/146893. PMID 15709941. S2CID 7029680.
11. Dr. Saul McLeod. Social Identity Theory. Simply Psychology (2019). - https://www.simplypsychology.org/social-identity-theory.html (25.10.2022).
12. Justiitsministeerium. - https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/kuritegevuse-statistika (15.10.2022).
13. Ahven, A; Salla, J; Vahtrus S. (koost.) Retsidiivsus Eestis. Tallinn: Justiitsministeerium 2010, lk 51.