NMT

NMT
Nokia NMT-900 mobiiltelefon Mobira Cityman 150 (vasakul) kõrvutatud Nokia 1100 (GSM) mobiiltelefoniga
Arendaja Põhjamaade sideministeeriumid
Põlvkond 1G
Väljalaske kuupäev 1981
Lõpetatud 2021 (Venemaa)
Eelkäija ARP, MTD, OLT
Järeltulija GSM

NMT (Nordisk MobilTelefoni või Nordiska MobilTelefoni-gruppen, ingl k. Nordic Mobile Telephony) on esimene täisautomaatne mobiilsidesüsteem. See võeti kasutusele Põhjamaades 1981. aastal, et parandada eelnevate süsteemide puudujääke (kulukus, võrkude väike läbilaskevõime).

NMT rajaneb analoogtehnoloogial ning kuulub esimese põlvkonna mobiilside (1G) süsteemide alla. Sellel on kaks varianti: NMT-450 ja NMT-900. Numbrid näitavad sagedusriba. NMT-450 oli varasem tehnoloogia, mis opereeris 450 MHz sagedustel. Mudeli NMT-900, mis võeti kasutusele 1986. aastal, suurem läbilaskevõime oli saavutatud levikauguse arvelt, mistõttu sobis see eeskätt linnapiirkondadesse.[1]

NMT-tehnoloogiat hakati arendama 1970. aastatel Põhjamaade sideministeeriumite koostööprojektina.[1] NMT spetsifikatsioonid on tasuta ja avalikult kättesaadavad, mis võimaldas paljudel firmadel toota NMT riistvara ja konkureerida turul, alandades hindu. NMT edu oli tähtis Nokiale (siis Mobira) ja Ericssonile. Algsed NMT-telefonid olid suured ja mõeldud eeskätt autotelefonideks. Kaasaskantavad mudelid olid sel ajal küll juba olemas, kuid need ei saanud populaarseks, kuna olid ebamugavalt suured ja liiga lühikest aega vastu pidava akuga. Hilisemad mudelid, näiteks Benefoni telefonid, olid kuni 10 cm pikad ja kaalusid umbes 100 g.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

NMT-võrk avati Rootsis ja Norras 1981. ning Soomes ja Taanis 1982. aastal. Island ühines võrguga 1986. aastal. Esimene kommertsvõrk pilootprojektina avati hoopis Saudi Araabias 1. septembril 1981 Ericssoni poolt. Rootsis avati teine võrk kuu aega hiljem. 1985. aastaks oli võrguga liitunud 110 000 inimest, mis tähendas, et tegu oli tollase maailma suurima mobiilivõrguga.

NMT-võrk oli kasutusel peamiselt Põhjamaades, Baltimaades, Šveitsis (kus selle nimi oli Natel C), Prantsusmaal, Hollandis, Poolaas, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias, Serbias, Türgis, Horvaatias, Bosnias, Venemaal, Ukrainas ja Aasias. Digitaalsete mobiilivõrkude (nagu GSM) tulekuga vähenes NMT populaarsus tunduvalt ning viis nende võrkude sulgemiseni. Eestis lõpetas Eesti Mobiiltelefon NMT-süsteemis teenuste osutamise 10. detsembril 2000[2], Soomes lõpetati see 2002., Norras 2004. ja Rootsis 2007. aastal.

Islandil oli see võrk töös kuni 2010. aastani. NMT-l oli levialaline eelis GSM-i ees. See eelis oli väärt kohtades, kus maa-ala on palju, aga asustus hõre, näiteks Islandil. Islandil jõudis GSM-võrk 98%-le elanikest, aga kattis palju vähem maa-ala. NMT-võrk kattis enamuse riigist, kaasa arvatud ümbritsevad veed. Seetõttu oli NMT populaarne kalurite ja riigis rändajate seas.

Taanis, Norras ja Rootsis müüdi NMT-450 sagedused oksjonil Rootsi Nordisk Mobiltelefonile. Sellest sai hiljem Ice.net, mis veel hiljem nimetati ümber Net 1-ks, mis hakkas neil sagedustel käitama CDMA 450 (2G) võrku. 2015. aastal vahetati see võrk välja 450 MHz peal töötavaks 4G-võrguks.

Venemaal suleti 2021. aastal viimane NMT-võrk, mis opereeris hõredalt asustatud Arhangelski oblastis ja Permi krais.[3]

Tehnoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

NMT-võrgu tugijaam võis ulatuda 2–30 km kaugusele. Väiksema levialaga (NMT-900) võrguga sai suurema läbilaske, eriti linnades. NMT kasutas täisdupleksedastust, saavutades samaaegse kõne vastuvõtmise kui ka saatmise. Autotelefonid kasutasid saatevõimsust kuni 15 W (NMT-450) ning 6 W (NMT-900), käsijaamad kasutasid võimsusi kuni 1 W. NMT oli esimene standard, mis suutis kõne ajal telefoni tugijaama vahetada (handover). Eelnevate standardite, nagu näiteks Soome ARP puhul, ei olnud see võimalik. Samuti oli NMT esimene standard, mis toetas rändlusteenust.[1]

Signaal

[muuda | muuda lähteteksti]

NMT helisignaal edastatakse üle sagedusmodulatsiooni (FM). Signaalimiseks kasutati FFSK (kiire sagedusmanipulatsioon) kiirusega 600–1200 bitti sekundis. Selleks kasutati samu kanaleid, mida helisignaali edastamiseks. See põhjustas kõne ajal omapärast müra, kui telefon vahetas tugijaama[1].

NMT signaal[4]
Standard Üleslülise sagedus (MHz) Allalülise sagedus (MHz) Kanalite arv Tugijaama võimsus (W)
NMT-450 452,5–467,5 462,5–467,5 181 50
NMT-900 890–915 935–960 100 25

Turvalisus

[muuda | muuda lähteteksti]

Algses NMT standardis polnud ette nähtud krüpteerimist, mistõttu oli kõnesid võimalik pealt kuulata skännerite (raadiosaatjad, mis võimaldavad erinevate sageduste otsimist) ja televiisoritega (analoogtelevisioon kandis edasi heli läbi sagedusmodulatsiooni). Selle tulemusena blokeeriti osadel skänneritel NMT sagedusvahemike kasutamine. Hilisemad NMT spetsifkatsioonid lubasid valikulist skrämblimist (analoogsignaali krüpteerimine), kus kasutati helisignaali pöördsagedust (audio frequency inversion). Kui tugijaam ning telefon olid võimelised skrämblimist kasutama, siis nad võisid selles nõustuda kõne alustamisel. Kui omavahel kõnes olevad telefonid toetasid skrämblimist, siis said mõlemad osapooled selle sisse lülitada ilma tugijaama toeta. Skrämblimine oli palju nõrgem kui krüpteering, mida toetasid digistandardid (näiteks GSM). Küll aga ennetas skrämblimine tavaliste skänneritega kõnede pealtkuulamist. Skrämblimine on defineeritud NMT Doc 450-1: System Description (1999-03-23) and NMT Doc 450-3 and 900-3: Technical Specification for the Mobile Station (1995-10-04)'s Annex 26 v.1.1: Mobile Station with Speech Scrambling – Split Inversion Method (Optional) (1998-01-27)[1].

NMT oli samuti esimene standard, mis toetas (valikuliselt) kasutajate autentimist (SIS), et vältida pettust. Vanemad telefonid ilma SIS-ita olid haavatavad kloonimisele, millega oli võimalik esitleda ennast võrgule kellegi teisena[4].

Andmeedastus

[muuda | muuda lähteteksti]

NMT toetas lihtsat, aga robustset andmeedastust nimega DMS (Andme- ja sõnumiedastus, ingl k Data and Messaging Service) ehk NMT-Text. See kasutas NMT signaalimiskanaleid andmeedastuseks. Kasutades DMS-i, oli võimalik saata tekstsõnumeid kahe telefoni vahel. See oli võrreldav SMS-ide saatmisega GSM-võrgus[4]. Seda võimalust sai kasutada ainult Venemaa, Poola ja Bulgaaria NMT-võrkudes. Teine andmeedastuse võimalus oli NMT Mobidigi kiirusega 380 bitti sekundis. Selle kasutamiseks oli vaja lisaseadmeid.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Põhjamaade sideministeeriumid (1995). "NORDIC MOBILE TELEPHONE: SYSTEM DESCRIPTION" (PDF). Vaadatud 01.05.2022.
  2. ↑ Täna 10 aastat tagasi sulges EMT mobiilsidevõrgu NMT, Äripäev, 10.12.2010.
  3. ↑ "Общество с ограниченной ответственностью "Т2 Мобайл"". rkn.gov.ru. 08.12.2015. Vaadatud 01.05.2022.[alaline kõdulink]
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 osmocom. "NMT". osmocom-analog.eversberg.eu. Vaadatud 01.05.2022.