Neljas sein

Fotokoomiks mürgitajast, milles antikangelanna “näeb” vaatajat

Neljas sein on teatri kontekstis kasutatav mõiste, mis tähendab mõttelist piiri, mis eraldab publikut näitlejatest.

Neljanda seina kontseptsiooni teket seostatakse kõigepealt prantsuse filosoofi, kriitiku ja kirjaniku Denis Diderot’ teatrialaste kirjutistega. Tugevamalt kujunes mõiste välja realismi tõusuga 19. ja 20. sajandil, mis tõi teatrikunsti argisemate teemade käsitlemise, näitlejate loomulikuma mängustiili ja taotluse kujutada igapäevaelu võimalikult autentselt. Laval hakati esitama olukordi ja sündmusi nii, nagu need reaalses elus võiksid välja näha, kui ruumil, milles tegevus aset leiab, oleks üks sein (ehk "neljas sein") läbipaistev. Selline lähenemine muutis publiku- ja lavaruumi vahelise piiri teravamaks.

Neljas sein avaldub ühest küljest näitlejate mängu kaudu. Publikule on see läbipaistev, kuid näitlejad mängivad, nagu see oleks reaalne ja läbipaistmatu, ignoreerivad vaatajaid ega võta nendega kontakti. Neljandat seina võivad tähistada ka füüsilised elemendid nagu lavaportaal, eesriie, orkestriauk. Tihtipeale rõhutatakse seda ka valgus- ja lavakujundusega. Neljanda seina avaldumist võib märgata ka publiku käitumismustrites: lavastuse käigule ei segata vahele ning reageeritakse väljakujunenud normide piires.

Neljanda seina kontseptsiooni tekkimisega kerkis nähtusena esile ka "neljanda seina lõhkumine" ehk publiku ja lavastuse vahelise piiri ületamine. Peamisteks võteteks, mida selleks kasutatakse, on näiteks näitleja otsene pöördumine publiku poole, vestluse alustamine, rollist väljatulek, oma tegelase või toimuva kommenteerimine või ümberjutustamine, aga ka publiku mängu kaasamine valgus- või ruumilahenduste kaudu.