Neljataktiline sisepõlemismootor on tänapäeval kõige levinum jõuallikas sõidukitele ja statsionaarsetele seadmetele.
Neljataktilise sisepõlemismootori tööpõhimõte seisneb kütuse põlemisel saadava energia muutmises mehaaniliseks energiaks.
Neljataktilise mootori põhiosad on mootoriplokk, karter, väntvõll koos hoorattaga, silinder, kolb, keps (v.a. vankelmootoris), sisse- ja väljalaskeklapid, nukkvõll(id) ning sõltuvalt mootori tüübist süüteküünal ja/või pihusti.
Neljataktilisel mootoril on lisaks töötaktile, mille ajal põlevate gaaside energia edastatakse väntmehhanismile, vaja kolme abitakti.
Neljataktilist mootorit käivitatakse tavaliselt käivitiga, mis paneb mootori väntvõlli pöörlema kuni mootori käivitumiseni. Seejärel tagab mootori sujuva töö väntvõllile kinnitatud hooratas, mille ülesanne on leevendada töötakti ajal tekkivat järsku jõumomenti ning sisselaske- ja survetaktis anda kolvile liikumisenergiat.
Neljataktilist sisepõlemismootorit nimetatakse ka ottomootoriks selle leiutaja Nikolaus August Otto järgi.
Takt – kolvi liikumise ajal ühest surnud seisust teise toimuvad protsessid
Surnud seis – kolvi ülemine ja alumine piirasend, kus kolb muudab oma liikumise suunda
Kolvikäik – teekond, mille kolb läbib liikumisel ühest surnud seisust teise.
Töömaht – ruumi, mille kolb vabastab, liikudes ülemisest surnud seisust alumisse. Ruumi, mis jääb kolvi kohale selle ülemises surnud seisus, nimetatakse põlemiskambri mahuks. Töömahu ja põlemiskambri mahu summat nimetatakse üldmahuks. Mitmesilindrilise mootori kõigi silindrite töömahtude summat nimetatakse mootori töömahuks. Väikestel mootoritel tähistatakse töömahtu kuupsentimeetrites, suurtel liitrites.
Surveaste – töömahu ja põlemiskambri mahu suhe.